Sõnale veel leiti 2482 luuletust
Mõtetes tagasi Sinna..veel ja veel
Tagasi ….sinna..veel
Kus kukub kägu ja lendavad linnud
Mõttes tagasi sammu ma astun
Üks kord ja ka see
On mõte, mis tunde loob varje
Mille taha peita võib ennast ja seda
Mille kõige pärast armastan ma teda.
Mille pärast, ma küsin iseendalt?
Kas õhu, või lõhna, äkki silmade värvist
Äkki juustest või embusest või hooips särgist?
Vahest ma mõtlen püksivärvlist…
Kuidas kõik on traageldatud ühte kokku,
Ühte suurde tunde rägastiku põlle,
Mille ma ise kudusin kuldkollasest niidist
Ja sinu käed on nagu siidist :)
Ja sa puutud mind ja vaatad sügavalt si .....
Kui palju veel
Kui palju ka meresse mahub
uppunud paate ja laevu
meistrimees uuemad tahub
ka need kaovad valmides vaevu
Kallitest hingedest lahutab
põhjatu sügavik näib
palju see meri veel mahutab
millal saab pilgeni täis
Mu laevuke kadund on meres
põhjatus sirutand käe
sinus- su südameveres
läind põhja kuid põhja ei näe
Neelanud laevu ja mehi
tuhandeid merede pind
täis vrakke ja surnute kehi
su süda ja meri on mind
Kui palju su südames mahub
mehi ja paate ja laevu
meistrimees uuemad tahub
mu süda vaob valmides vaevu
Oled veel olemas
Nägin sind varjuna tulemas,
uksel koputust kuulsin,
kui läksid,olid päriselt olemas,
unenägudes vahest hüüdsid.
Kell seinal,kukkumise lõpetand,
see käokell,mille said kingiks,
suur rõõm oleks,
kui ta veel kukuks seal,
ma minuteid juurde veel tingiks.
All olid veel madalamale käisid
Uhkus, on kõik mida üldiselt näen,
ning see ka põhjus miks tagasi ma ei lähe,
Isegi kui armastan, isegi siis kui pean üksi surema vanana,
Ei tagasi ma lähe, seda isekat väge mis iial ise,
mu juurde ei leia teed, ei vabanda ja kasutab ära igat meest,
see feminatsi kiivri dieet on näidanud valgust mulle mu sees,
Ei ma ei kibestu, rahul olev naeratus näol mu parim kirjeldus,
su üsa on viljatu, lapse käest vihast maha pillanud,
andekust iial ei hinnanud, pühendumust vaid pilganud,
ehk oleksin pidanud sind petma, kohtlema sind kui lehma,
sisisev madu ju alati igas vales vah .....
Ära veel tule
Iga kord kukkudes kasvatan tiivale
veel ühe sule.
Iga kord tõustes kirjutan liivale:
Ära veel tule!
Ära veel lasku, sest päike on pesas
ja pikutab koit.
Ära veel valgu, sest linnud magavad kesas,
seemneis valmimas toit.
On pooleli puudeta pargid, lahtised katuste kivid
ja värvitud villad,
viltu teeristide piirete rivid, lilletud veerede peenrad
ja lõputa samblased sillad.
Veel on hingeta uksed, ilma raamita avata aknad
ja peeglite pildid,
kuldvõtmeta lukud, suure alguse täheta
nimede südamesildid.
Ära veel tule, sest salaja seotuna keegi vabalt
ei lenda, ei .....
kuniks on antud veel üks päev
kas peale homset veel
on midagi paremat ees
sammud nõutult eluteel
võõraste jälgede segaduses -
meel... tundmatu on keel
mõistusel tõkestatud keeld.
silmades nähtud visioon
kuulduga üheks ei ühti -
tontvõõras dimensioon
kontvõõra küünal põleb
lühtris - meilt küsib
kuidas eluliselt elu
elusana elavalt püsib.
kas peale homset enam
koidab samalaadne päev
surmahirmust on kenam
kõik mis mööda öös läev -
armastuse himust kenam
on kõik armastatu mis jääv -
kuniks suletud käed
kuniks valgust näed...
kuniks on antud elada .....
Veel lootes ...
Kustub lootuskiir murepilve avaruse taha,
kirkad unistuste purjed, kadumas on uttu.
Helge mõte olnu , pimeduses hävib ruttu,
kõik ligidased kallid jätmas sind on maha.
Kui hävitad ennast ei taju sa pooltki häda,
mis valu , lähedased kannatama - peavad.
Ja jälle raskustest , su omad välja veavad,
lootuses et järeldusi tehes , mõistad seda.
Hansi!!!
meenub mul veel
Meenub mul see õhtu veel
seistes sinu südame ukse ees
kauneid tundeid sai öeldud
unistusi ühiseid ja ilusaid mõeldud.
Nähes langevat tähte olen soovinud sind
võiksid ometigi korra märgata mind
sest minu jaoks oled kõik ja rohkem veel
ristuda võiksid meie eluteed ja -
Sind võiksid soojendada minu käed.
Sinu ilusad silmad ja Sinu lummav naer
särad veel eredamalt kui suvine päike
ainsa suudlusega peatuda juba võiks aeg
ainsa naeratusega kaob ka mure väike.
Ref : Viibides Sinu juures Siin
Päikeseloojang ja rannaliiv
Paludes Su armastust enda .....
kaugel mälestustes veel
Kaugel mälestustes veel
oled eksinud teelt
tuhmunud emotsioonide jäljed
tõeks moondatud valed.
Hommikud mööduvad aeglaselt
otsin südamest lootust
ööd saadavad üksildaselt
unistust -
kohata Sinu naeratust.
Refrään:
Ootan telefonis kostuvat häält
ei soovi olla kõigest möödanik
kas tõesti igatsuseks vaid jääd?
Meid lahutab -
teineteisest igavik.
veel enne
veel enne...
armast halli kampsikut
ilusaid suuri nukusilmi
mesimagusat kostuvat naeru
inglite pärlitest loodud naeratust
roosilõhnalist omapärast parfüümi
hinge paitavat kaunist häält
kallistust mis soojem kui päike
telefonikõnesid pikki tunde
siidist kätt mu põsel
lohutavat suudlust huultele
suvalisi sõnu kui ei tule und
siiraid tunnete avaldusi sult
kingitusi et kaoks meeltest kurbus
armastusest lilli täis süda
mälestusi helgeid mis loodud
idüllilisi unistusi mõtetes
valget kleiti ja sõrmuseid
ühist hubast sisustatud kodu
veel enne...
kohtamat .....
unenäos veel
läbi saatuse oled kandnud raskused
ära sõnagi kurtmata vaikselt õlul
kuuldes ära kõige valusamad vastused
ei ole kustutanud see silmist võlu.
sinu elujoon on kirjutatud tähtedesse
näitamaks tugeva karakteri imelist sära
süda süüdatud lootuse palvena taevasse
fööniksina põleda mineviku tuhaks ära -
ärkamaks uuesti igavese hommiku päiksesäras.
ei ole sind seal kus mälestuseks kivi
milles raiutud alguse - lõpu daatumid
tuulte huulte sosinas keerlemas nimi
ikka veel... kuigi ingli ametisse astusid...
heites valguse varjundi lähedaste õhtuhakul
m .....
kas on midagi veel enamat
kas on midagi veel enamat
kui täita tühjusega taskut
kas on midagi veel kenamat
kui õhtul söögilaual pläsku.
kuhu joosta võiksin lõpuni välja
enne viimase liivatera langemist
kuhu võiksin kustutada oma nälja
enne viimase energiavaru kangemist.
seal ootamas kuldne medal meid
suurte tähtsate saavutuste eest
seal ei huvita elatud elu neid
kõik olnu õhku haihtub siis seest.
kaua veel
kaua veel kõndima pean
reaalsuse vahelisel piiril
kujutlusvõimega tean
et üks neist päriselt päris.
mõistus mängib trikke
kehale ajutisi sümptomeid
põletab valuks tikke
tunnen visuaalselt neid
eredamalt kui valgusteid.
kõik saab ju lõpus korda
enesele seda ma seda ütlen
leevendamaks rasket olukorda
et elan sellegi etapi üle.
üks kord veel
kas ma talun kuulatada
kuidas pisar nutab
kuidas naer su üle naerab
võim see ümbert võtab
virin veereb varrukast
nii üles kääritav
keelelt kallub mis ei ole
pähe määritav
kas ma talun tunnetada
kus on peidus arm
kuidas hajus silmist lust
et kappi kadus tarm
kas ma suudan üks kord veel
hoida kõrgel lippu
rebituna tuulte käes mis
jäänud lonti tippu
kas ma talun
üks kord veel
öelda sulle et
põhjuseks ei ole minu
võtmata tablett
kas ma võiksin üks kord veel
peale kõige muu
vaid magustoidu maitsetega
sulgeda su suu
Sanya