Viimane aeg on ärgata ... ja maailmas hullus peatada... et ei hävineks kogu maailm... et taevast ei kataks tuumapilv...
nüüd juba õhtul mõnel süda tõmbub äkki valust kokku kohkub see olla võis me viimane kallistus suudlus ees vaid mustav igavik igaveseks nende puudus
...võta mul igatsust vähemaks, vabasta muredest hing. Sügis on peagi tagasi, pesast lendab ära viimanegi lind...
Olen üksik metsatukk Olen vaikuses valutav hing Olen tühjade väljade kaja Olen haav ja pind Olen sigari viimane mahv Olen valge aurustuv pilv...
Ma mõtlen,aina mõtlen kas see mu viimane kevade Ma loodan,aina loodan, et suvi tuleb mu südame Ma ootan,aina ootan näib lõputu kõik see
viimane killuke päivast koos ööde kangast, nii häbematult alastasin end su ees, lasin looril kukkuda nii hingelt kui ihult andsin sulle kõik, mis tollel hetkel võimalikuks sai
Pilkases pimeduses uitas üks hing Tasaste sammudega vaikselt hiilis Ära võetud oli viimane ind Sestab elust kõrvale ta viilis Merily Pähnapuu