Sõnale viimane leiti 139 luuletust
Käes on kevad
Käes on kevad
Viimane kooliveerand veel suveni.
Päike,
roheline muru,
õrnad lumelaigud veel maas
Jälgin, kuis kõik sulab ümberringi,
koos sellega loodan unustada mured.
Mured, mis päevast päeva,
kuust kuusse piinavad,
kuid kõik peab jääma reaalseks,
ei tohi muredest eemale puigelda,
ei tohi olla nagu lepatriinu, kes lendab ära ohtu sattudes.
Tuleb vastutada enda ja enda tegude eest
Olla ise ka reaalne.
Kevad
Kuurist välja ajan ratta,
kiman mööda linna ringi.
Kiivrit minul pole vaja,
vältima pean lompe.
Kasuka ma seljast viskan,
kindad-mütsi panen ära.
Juuksed maha kohe ajan,
et otsaette ei tekiks ranti.
Viimane veerand käes on nüüd,
suve ei jõua oodata.
Tahaks vaid lühkad jalga tõmmata,
Tehka ääres olla, ujuda.
Minu kevad
Paksud riided kappi ära,
saapad, kindad, nendega on lõpp.
Välja imetlema päiksesära,
kuigi maas veel loigud ja sopp.
Kooliveerand viimane,
varsti randa minna saab,
siis päevitame liival me,
ja kõigil tuju hea.
Päevad pikad, ööd on soojad,
noored korda rikuvad,
käivad järveääres joomas,
ei seadused neid huvita.
Minu kevad
Kevad ja viimane veerand,
kool saab varsti läbi,
mul külmast tõsiselt villand,
olen õnnelik et talv on lõpuks läbi.
Hüppan üle loikude
ja sammun üle pori,
et saaks minna paikadesse,
kus mul minna vaja.
Muusikakoolis varsti
tuleb eksam raske,
kuid õppida ju pole mahti,
kui õues soe ja päikseline ilm.
Kool saab läbi,
jõuab soe suvi,
suve ootan ma väga,
et saaks rannas supelda
ja koolist puhata.
Kevad
Suvi on tulekul
Taevas särab kollane ketas
Varsti vaja korda teha porine ratas
Varsti väljas lühikeste pükstega
Maja ees laiub suur porilomp,
mis välja näeb kui järv
Viimane veerand ning varsti vaja pole pakse riideid
Varsti välja sõpradega,
Et saaks minna karti sõitma.
kolmkümmend aastat hiljem
IKKA JUHTUB
et keegi peab
lahkuma
alati tundub
et aeg pole veel
viimane pilk jääbki
aknale jahtuma
hääletu piltnik
on tõllaga teel
kallisse lauda
me kõik peame
mahtuma
keedetud vähkide
silmad on veel
mälestusroad
valgel taldrikul
tahkuvad
keedetud munad
ja lõigatud keel
Ratsutamise mõnu
Päikesetõusu nüüd nautida saad,
mil iganes seda vaid soovid.
Kui traavid kastest märjal maal,
või jalutad lumisel hoovil.
Ära käi teiste tallatud rajal,
uus endale leia see siin!
Sinu enda heade mõtete jada,
kindlalt õnnele viima peab nii.
Kuid sinagi vahel eksida võid,
ja kukkudes haigetki saad.
Kuid tõde on see mida isegi tead,
see polnud su viimane lend.
Naeratuse taha peidad valugrimassi,
ei tea kust leiad jõu.
Aga mina tean mis tunne on see,
kui hobuselt kukkuma peab.
Hobu ootab et edasi minna,
kuid sina veel roomad mudas.
Vaevaga ennast nüüd .....
elu on surm ja surm on elu
Keeran elule selja ma
tahan ära minna ma ka
sest elu on raske
ja surm on kerge
ma ei taha enam elada
ja seda rasket kooremat kanda
ma tahan minna
kuhugi kaugele linna,
mis seitsme maa ja mere taga,
kus elu on kerge
ja surm hoopis raskem
kui surm on tõesti see
see unenägude tee
kui tõesti uinudes sureme
ja surres lihtsalt uinume
kui surres näeme und
ja unes näeme surma
siis tahan ma surra
ja mitte kunagi tagasi tulla
sest uni on kerge
ja elu on raskem
elus peab tegema valikuid
unes aga teed mida õigeks pead
unes näed neid keda tahad
elus .....
Kingi mul....
Kingi mul päevake veel
seda, mida on elus vähe
istuta mesimagusaid mõtteid
mu haudvaiksesse pähe
käsi pidi taluta
nagu pimedat
maagilisi maailmu maali
täiskuul kumeral....
Seda, mida on elus vähe
võiks voorida sisse
mu uksest
voolada aknast mulle
kaela, sülle ja pähe
tilkuda alla mu juustest...
Enese lahkel loal ma
luban endal sellesse uppuda
ja kui lämbun
las juhtuda nii,
viimane, mida hääbudes
tunnen
on magus maitse keelel
nagu unistasingi....
Jääkuubik
jaah
kell oli täpselt kuuskümmend neli viiskümmend
kui neelati alla
viimane jääkuubik
tunda oli südamelööke
ärevust ja
sekundiseieri tiksumist
siis saabus viimane loosung
mida keegi näha ei tahtnud
sest kõik juba teadsid
mis järgmisena juhtub
pomm
plahvatas
jäises klaasis
klaas läks puruks
pomm
ei plahvatanud enam
ta lasi kildudel oodata
tekitas põnevust
miks neid silte kleebitakse
miks ei lasta elada
mõisatus missugune
mõtlesin
et ootan ka
kuniks torm vaibub
ja ma saan lahkuda
see aga osutus võimatuks sest
keegi ei näinud teisi südamelöö .....