Lammutus on suur töö, tee kasvõi läbi öö. Tolm ja sodi igal pool, välja võtta tuleb vool. Igal pool puit, kips, isal varsti käel on kips.
Väikene pambuke mu kätel ninanöps väljas, õrnuke hingamine sees Suur õnnetunne voolab mu südame ja emapiim nõriseb rinnale
Pääsukene savist pesa voolib nokk nokahaaval savitükke veab Ikka linnulennul siia-sinna varsti pesakese jätma peab
MUL KOHI KEEB VOOLAB VEENDES JA LOLLUS ELAB ELAB GEENIDES EI OLE SELLES SÜÜDI MA ET KIRJUTADA SAAN LAPSENA
Kevad on hoolas, Kasemahl voolab. Päike on taevas, Rohutirts kevas. Ojas on vesi, Ja tarus on mesi. Vees pesi lammas, Ning tarus on mesikäpp.
Purska, purska, purskkaevuke, voola, voola, väike laevuke, sina oled mu väike kaevuke, kus õnnemünt sees, kass kihvu näitab vees.
Tuli tuul, puges põue, süda põles nagu sügisene leht. See oli verevool, mis nagu laavatoon.
tilgakestest kokku saabki suurim meri doonor annab elu jälle voolab veri sulekestest koosnevad inglitelgi tiivad mis meid teise inimese enda juurde viivad Sanya
Kõlagu paugud ja voolaku vein. Üht aastat matta, see pole ju lein. Las sadagu vihma või tuisaku lund, sel ööl ärgu tulgu kellelgi und.