Sõnale Õppima leiti 25 luuletust (pop)
Mälestus
Vihmal kiire
on möödas.
Asfaldimikrofon käes,
harjutab kohalikku hümni.
Joonistab päikese lakke
peeglikild peos.
Harjutan mina
olelemist.
Saadan tervisi kaugele -
naerudele,
mis mäletavad
sind.
Muusik on muusik:
tema keel on loetav,
kuid õppimatu.
Helid alati on elus,
lohutamas
loojanguid.
(Pühendus: in memoriam Rauno Remme)
/Mari*Uri/
Silmside surmaga
Juba väikesest peale painab mind küsimus, mis on kodu ja kuidas seal olla
Kas on see justkui piinakamber, kus tunnen vaid valu ega teki tahtmist siia tulla?
Ma ei mõista teisi, kes mööda minnes hõiskavad, et koju naastes tekib alati soojustunne
Kuna mina olen sunnitud elama hirmus, sama hästi võiksin vajuda igaveseks unne
Jah, ma oleksin saanud tegelikult sel hetkel midagi teha, näiteks küsida kelleltki abi
Aga toona ei tulnud ma selle peale, värisesin vaid, lootes, et saab peagi kõik läbi
Ma vihkan sinu öeldut, mida leiad vaevaks mulle lausuda vaid kord kuus
Sa ütled, .....
Sa tulid unes
Sa tulid unes –
palud lambi läita
ja leinates
silm veega täita.
Ma pole ema
ega eksist arm,
vaid noorusmälestus –
ammune lavasarm…
Kuid praegu tunnetan,
et hoiad minust…
Kaost ennetan
ja räägin sinust:
su tinglik elutee
on ikka valla,
kas oled üleval
või kuulud alla…
Ei saada armastust,
kui pikalt palud…
Veel veidi kannatust!
Ma tean, et talud…
On tihti inimlaps
ju poolest pime
ka valges valguses –
see pole ime…
Ma annan lambi nüüd
su enda kätte
ja peosse surun virna
salvikrätte –
sest õppima pead ikka
omaette,
et mida tead ja t .....
Minu kevad
Ärkasin üles koos päikesega,
mida varem polnud näinud.
Jooksin õue sportima ning
tagasi tulles lilli noppima.
Viisin emale need lilled,
ema rõõmustas ja läks õue vaatama,
kustkohast need lilled olin noppinud,
avastas, et naabri peenralt kadunud
lumikellukesed
ja nurmenukud.
Tuli tuppa tagasi minuga riidlema,
aga mina ammu ilma läksin viimast lund vaatama.
Ema süda rahunes,
nüüd ta kasvuhoone poole tõttas seemneid maha panema.
Kihlatu
Õppisin, et vahel pole vahet,
on puudutus käel külm
või hoopis hell,
kas hindan sinu omadust
või tahet
või seda, mida lasub südamel...
Ehk seda, mis on varjul südamel.
Õppisin, et tihti
pole vaja
venitada kummi, kuni puruneb
unistusi,
mida hoitud kaua,
sest mõni asi niigi ununeb...
Jah, mõni asi niigi ununeb.
Õppisin, et sinu hoolde jätta
võin vabalt oma
lugemata lood
ja sammumata sammud,
mis mu hätta
sattununa kohale sa tood...
Mu üksi olles kohale sa tood.
Õppisin, et kitsaks jäänud rada
teeb käänakutes
pöörde millalgi -
ning avarust saab
.....
Roosiaed
Ämmamamma kaebles, et mul pole üldse väge –
kas selja pööranult saab tõesti silma vaadata...?
Olen hoolsalt varjanud veealust jäiset mäge,
mis hakanud on viimaks sinu paistel sulama.
Ma ei jahi tolmurulle ega küüri nõusid
igal võimalikul vabal kaunil eluhetkel -
ja ei torma korraldama, kui just äsja tõusin…
Olen hoopis roosiaianuusutamisretkel!
Kastan oma veega õite pakatavaid pungi,
julgustades teisigi teeäärtest noppima…
Ning kui vähekegi saan, siis muudan ämma tungi
oma takjanina minu aeda toppida!
/Mari*Uri/
.....
Kas rihmaga või vitsaga?
Kas rihmaga või vitsaga
või hoopistükkis piitsaga?
või piisab karmist sõnast,
teistmoodi häälekõlast?
Kas tohib ihu nuhelda
ja oksadega vihelda?
Eks tuleb rohkem suhelda
ja mitte tühja rihelda.
Ja iga tühja pärast ka ei tasu parastada
ning valjuhäälse riiuga ei tasu laristada
kuid hellituste kõrval tuleb eluks karastada
ja asja pärast siiski mingil viisil karistada
Sallida ei tule iga käitumise viisi
arvestada iga veidrat soovi ja kapriisi
iga mõtlematut lollust ei või taluda
laps peab õppima, mil tuleb andeks paluda
Jonnimised, pisivaled, ma .....
Ei Õpinud Mida Pidi Õppima.
Lüüriline meister, vabastiilides kindel,
toon ajupesu ohvrid tagasi rindelt,
Mängin tohtrit kui kujutlustes sipled,
mis diili teed?-Uhkuse egotripi piider,
käsi kiimleb, suuda hoida selga sirgelt,
pead virgelt, mugavtsoonis tiire teeb,
valikud ja alati lihtne tee,meelerahu suunas,
tõde ei kuula,
tegelikult omab vaid psühioosidesse suunda,
pea ei saanud eilsest puhtaks,
tunneb rõõmu kui sai kellegi arvamust ta muuta,
palga töö sljuuba, tähtsusetu õhku täis
ambitsioonist pimestatud murdja,
valitsuse murjam, endale ei taha, teistele teeb kurja,
nagu kameelion, vastaval .....
Jõulud noh
Mulle väga meeldib just see,
kui näen aknast inimesi kukkumas jäisel teel.
Inimesi ruttamas ja paanitsemas: “Kui jõuaks leida ühe kingi veel!”
Mis siis joosta, ära on ju jäätunud veed.
Koolis kõik koridorides kordavad salme.
Miks siis nii? Niigi peame õppima valme.
Ütle, kui hulluks minema siis pead,
et luuletusse ei tuleks sul vead?
Siis lõpuks tulebki see õhtu,
terve laua kraba, pista kõhtu!
Naerdes ja rääkides pea valutama hakkab.
Lähen kööki, võtan teed, loodan, et see lakkab.
Aitab, vat nüüd tahaksin olla üksi -
võtan telefoni, mille pistan .....
Jalutuskäik metsas
Kui läeks õige täna metsa,
sinililli noppima,
ülastega tutvust looma,
lihtsalt niisama kepslema.
Mets täis vidinat on täna,
nii ilus kõrval kuulata,
armas on ka metsamüha,
soojalt südant silitab.
Samblasüles on veel lund,
pole maasikate, mustikate tund,
Pistaksin neid põske mõnuga,
kuid selleks aeg peab olema.
Taevas pisut pilvi üles korjab,
laseb alla vihmasagara.
Pärast seda nii hea on olla,
tulen ikka metsa rõõmuga.
annaks südamele hääle
oleks minu võimuses
kasvatada südamele huuled
kinkida kõnelemiseks hääl
et avaneda võiks müsteeriumit
täis inimeses sügavaim peidupaik.
armastuse alguses
keskel ja lõpus
üksteise tundeid
turteltuvid kuuleks -
kutset oma õige partneri juurde.
poleks enam mitmeid palesid
ilusaid ihalduseks loodud valesid
kõrvale eksima viivaid topeltradu
paljastuks ideaalne armastuse mudel
et seda ei peaks enam täitma pudel
sigarett või hüpiknukuna marjonett.
oleks minu võimuses
kasvaks südamele hääl
kõnelemiseks huuled
mis purustaks mäed
sulataks ümber .....
Kolmteist täiskuud ja üheksa sammu
Kolmteist täiskuud ja üheksa sammu,
Päikese rammul, käimas su kannul,
Teadmised taevasse vaadates saanud,
Massi hüpnoos igavesel retkel ei saatnud,
Reaalsusest ja tegelikkusest saanud saatus,
Kui tehti mida õigeks peeti, mitte mida tahtnud,
Häält kostumas seest tasaselt kuulatan,
Kriban värssi ja ta sulle puhtana ulatan,
Midagi muutmata, Minasid tundmata,
Nähes Midagi Enamat kõige tuumana,
Midagi Elavat, vaatamas meid ja Ta kurvastab,
Nii palju valesid, Nõnda palju endale te lubamas,
Kui su silmad näeksid sama mida mina; sa kurvastaks,
kuid nüüd tead, mida ei saa j .....
Meelte vallas
Kosmilises vallas, armastust saatmas, ei miskit tahtmas, las ta kaasa mind haarab,
Kodune tunne, kohuseks kulgev, nooruse mudel, täide minematta soov unelm,
mida ära karjunud, kõige sellega juba harjunud, midagi juurde taadilt ei palunud,
ladunult, ja ehk saavutan midagi, enne kui olen kadunud, samas sammus hull,
kui peale suur vaim on tulnd, millestki muust, kuigi olen kõigest lihast ja luust,
vihjan, enneolematut silmand, tunnen ennast kindlalt, kuigi miski teeb liiga,
vahest ka veidi piirab, nii kaugele tõidki mind tiivad, kui jään siiraks,
ehk kaugemalegi viivad, makaveli ja .....
Suvepessimisti laul
Kes suvel on ju õnnetu,
see aias korjab lilli.
Hoidudes nii puude varju,
otsib muudkui pilvi.
Leides lõpuks suure puu,
ta mõtleb, mida teha.
Suureks läheb naeratus,
kui päike pilve taga!!!
Suvi oli suur ja kuumavôitu,
päike muudkui sillerdas,
siiski sai ta kuumast võitu,
leides oma varju ka.
Kui aga päike vajus alla,
olnud kuskil peituda.
Päike kiired lasi valla
okste alla palavas.
Varju polnud kuskilt enam
võimalik ju otsida.
Päeval oli olnud kenam
suurel aasal, heinamaal.
Suvi oli suur ja kuumavõitu,
päike muudkui sillerdas,
kuumus sai n .....
Ka mul on valus
Ära mõista valesti, ka mul on valus
See on elu võlu ja valu.
Eluteed käivad risti ja kunagi ei tea kui õppima peab.
Millal on nii valus, et hingata raske ja naeratus võlts.
Meie aeg oli mu vapustavamaid hetki, minu südamesse alati jääd.
Loodan, et jää meie sees sulab kevad päikese käes nagu põhjapooluse mäed.
Meie poole kõik hea on alles teel, me hoiame pead kõrgel, me naerame veel.
Esimene koolikell
Alles lasteaias käisin,
nüüd jalge ees on koolitee,
Mul pisut ärevust on sees
ja magus tunne südames.
Mul tähed selged,
numbrid ka,
hakkasin varakult õppima,
ema ja isa ei pidanud sundima.
Hämaratel õhtutel,
tähti taevas lugesin
ja kui teki alla pugesin,
siis sala, aabitsast tähti kokku veerisin.
Vahest kiisule kallile,
tegin mitu, mitu paid.
Paid kõik kokku lugesin,
meelde jätsin, kordasin.
Oma nime seina peale maalisin,
ühe silmaga ema pilku hiilisin.
Isa muheles ja vaatas,
prille ninal kohendas.
Raamatu siis ette võttis,
teadusele end pühendas.
.....