Sõnale õhk leiti 1095 luuletust
Motell
Mongoolia räsitud motellides
valgus lööb värvendavaid sälke
läbi Su näo ja juuste
joostes lagunenud majade vahel
kaheldes oma olemasolus ja pärimuslikkuses
Kes Sa oled ja kuhu Sa tuled?
Kas koos pagasiga?
Kelleks Sulle on mind vaja?
Üheskoos sobrades värviliste kommide sahtlis
lagunenud poeukse akna peegeldusest
näen Su naeratust
Oleme õiges kohas
Õigel ajal
Pommi plahvatus
Haavatud näod ja valud
kavatsused, mis viivad rohkemgi kui hingemusta
mis, löristub paberile
Must Praost
Ridaelamu on mul hooldada
kus aeg - ajalt keegi ööbib
igasugu võivad külastada
kes soovib, see proovib;
ukse taga värinat tundsin
ja masin tänaval ei sõida
uut kohalolu ära aimasin
aga ei tea keda;
täiskuu valguses seisab mees
kellel silmad kollaselt palavad
must kuub, must kaabu ja sau ees
ta kohalolek teiste pilke haaravad;
Must Praost Joonas on tema
ennast nii tutvustab
taha lauda asus istuma
maast, ilmast ja maagiast jutustab;
nahast kaantega raamat
tema nimega, selle ta avab
ei taha kohvi, teed ega muut paremat
viisakalt ja madalalt vastab;
tee .....
Juku ja õpside päev (reupload)
Klass täis tina ja tuhka
õps Jukut kepiga taga ajab
mõlemad võitluses ei puhka
sõimu ja karjumist katuse all kajab;
kuna loll ja tüütu on Juku
kui taas tunni ära rikkunud
kosta on ka pauku
kui entsüklopeediat õps visanud;
"Ma tahan sind peksta iga
raamatuga
tähestiku jörjekorras
alustates aabitsaga"
aga kohe Juku loogikast haaras;
sest õpsi ütlus oli kahtlane
seega Juku vastus sellele mahlane
"meil pole mitte aabits
vaid eestlasel on ikka eebits";
teised klassis noogutavad
käed õhku viskavad
lapsed kaasa plaksutavad
Jukut oma pedagoogiks soovivad;
.....
Spinal Tap - The Majesty of Rock
Vastsündinud päikeses on pulss;
Rütm keskpäeva lõõsas;
Kui päev läheb pikaks, on laul
Ja kuu mõõnades tempo
See on kõikjal meie ümber ja see on kõikjal
Ja see on sügavam kui sügavsinine
Ja see tundub nii reaalne, et tunned seda tunnet!
Ja see on Rocki Majesteet!
Rolli fantaasia!
Kella tiksumine
Hinge kisa!
Vang süüpingis
Kaevaja augus
Oleme selles koos
Ja alati...
Džunglilagendiku varjus
Või muserdava tänava sagimine
Tasandikul, vahutaval magistraalil
Sa ei suuda selle tukse eest põgeneda
See on mudas ja sinu veres
Ja selle vallutus on lõppenud
Ja .....
Ulguv puukuur
Küttehooaeg on alanud
paraku puudega, kui elekter kallis
hookus - pookus, selleks raha kadunud
seega on soojaelu vanas rollis;
olin vanaemaga kuuri ära laonud
lõhkusin puid ja ette tassisin
mind varem ära minna lubanud
siis ma toa poole vantsisin;
hiljem tagasi õue tulin
uks veel lahti, nii vaatasin
ei kostunud vastust, kui hüütsin
ju siis kuuri lukku keerasin;
kui pime taevas ja õues külm
hambaid pesema kõndisin
läheb kortsu mu kulm
kuna õudsaid hääli läbi akna kuulsin;
püha vett kaasa võtta mõtlen
võtan kirve ja tõstan krusifiksi ette
ise kurjuse .....
Tule ja jää kohtumine
Hommik sütitas põlema lõkkes
veidi vettinud hõredad raod.
Päikselt jõudu sai lõhkuda tõkked,
peagi valitses tuline kaos.
Kuumus püüdjana heidutas õhku,
tormas laiali pilvebarjäär.
Külma rahu mere poolt õhkus
kui põrkusid tuli ja jää.
Rüsi stoilisus, leekide rõõm-
duell oli kirglik ja pikk.
Lõpuks ühtisid jäisus ja lõõm-
sealt sai alguse KÄRESTIK.
Haned
Minu kodukohas taevas
oli täis metshanede lendu,
koduhaned kaelad pikka, kärasid.
Koduhaned jooksid
ja püüdsid tõusta lendu,
kuid tiivad ei kandnud neid edasi.
Metshaned käratult lendasid pilvis
ja siis silmapiiri taha kadusid.
Õuel koduhanekesed käratsesid edasi,
minul süda lõhki minna tahtis...
Nõnda on sügiseti alati
Ühe koera elu
Nagu kaks õnnelikku koera
teineteise poole jooksmas
unistamas taaskohtumiste lõhnadest
Armasta mind nii,, et poleks valus
isegi kui täna suren,
tean, et saate hakkama ja
maailm toimib edukalt
ka ilma minuta
Kutsikataevas üksinda
oma meresiniste silmadega
Emajõe ilu peegeldumas
Igatsus Hinge Koju
Igatsus puudutusest, mis
kustutavad Toomemäele kappamise vaeva
Armasta mind nagu tasast merd
stabiilselt ja lõhkumisteta
ilma sisemise sunnita
loomulikult
Valikud
Linnast maale...?
Maalt linna...?
Ikka linnast maale.
Loodus kutsub, süda tuksub,
maale lähemale tulla.
Üks pisikene kodu maal võiks ju olla,
väikene talumajake...
Pole vaja loomakarja,
hea kui on
kukeke ja kanake,
kel soojas pesas munake.
Siis veel armas kiisuke,
koer, kes truu on olnud minule,
tulevad kaasa maale.
Mida rohkemat mul vaja
maale kaasa võtta...
Jätkub sellest elust küll,
pole paremat aega tahta.
Ma armastasin väga seda suve
Ma armastasin väga
Seda suve
Roosavärvilist
Õhkõrna
Tundehella
Tuulekella kuulsin
Tuuletutel öödel
Õisi nägin
Ammu raagus puudel
Neis kuudes
Oli taevasinist maiku
Igatsetud päikselisi paiku
Tundetulva sadas alla
Valgeist pilvist
Seda kõike nägin
Sinu selgeist silmist
Mis mind vaatasid
Ja naersid minu naeru
Vaevu püsin siin
See kergus tõstab üles
Istun kodutrepil
Suvetunded süles
25.08.22
Sügis õues
Kardina tagant välja piilun,
silmamõõt ulatub taevani.
Päike pilve tagant välja piilub,
vihm aknale ei koputagi.
Tuul veab tasa lehti kokku,
alles ma ju riisusin!
Sügis õunapuudel kiigub,
tuleb rohke õunasaak.
Sahvrisse on valmis pandud
moosipurke terve laar.
Pasknäär viimaseid punasõstraid põõsast nokib,
rasvatihane rasvast peķki toksib.
Tänavu vist tulebki krõbe tali...
Kütteperiood,see polegi ju nali.
Rahakoti valmis sean,
rahulikuks jääma pean.
Ei tea mida oodata
Inglise vanasõna ütleb
et vanat hobust ei võeta tõlla eest
noorem tarkuse üle mõtleb
kuidas see võib rünnata igat naist ja meest;
nt. ilma tööta pole muud
kui vaadatagi päev läbi välja aknast
nii muudkui mööduvad aastad ja kuud
seinte vahel haletsedes ennast;
mõnel süda haige
mõnel luud valutavad
mõnel vererõhk kõrge
mõnel mälestused kaovad;
võib jääda ajas lõksu
oskused ja enesikindlus kaob põrmuks
olemas pole mingit nõksu
et midagigi ometi toimuks;
elu penskarina ilma aktiivsuseta
on väga nõme
kõik käib avaliku eluta
nii pole ei hu .....
Antropofaagide puhang
Nad tulevad sulle järele
parem nüüd jookse elu eest
kihvad uhuvad verele
igas eas naist ja meest;
ei aita iialgi ussirohi
ega ka tavaline püssirohi
need monstrumid on väledad
kõrgele hüppavad ja katustel ronivad;
bioloogiline relv on inimese keha
oled nendega võrreldes null
sõduriteks eksperimenteeritavaid teha
on unistanud iga hull;
rebivad su perel väja konte
liha, verd ja soolikad ihuvad
miski ei peata neid tonte
enda rebestamist ohvrid vaatavad;
sinu ja ohvrite kisa
on meloodia nende kõrvadele
nälg on nii visa
ja ei saa parata ohvrite mõrvadele;
.....
Uskumused
mõned surevad ära suurest hirmust,
et nad ei saa hakkama oma kolakambrites tuulutamisega
et parem on ennast põletada
kui fööniksina tuhast tõusta
mina nii ei arva
olen käinud surmadžunglis
seal ei ole midagi nii kiiduväärt
et kipuks tagasi
nautida elu, seniks kuni seda on,
mida alandlikumaks elu sind teeb,
seda tänulikum iga hingetõmbe ja lilleõie eest oled
olla alandlik
ei tähenda,
et lased kellelegi endast buldzooseriga üle sõita
vaid lihtsalt lased ennast õpetada ja kanda
ja ei aja nina püsti, kui tead õiget vastust
sest iga vastus on muutlik
nii na .....
Südame sahvrid on avarad
Kiigun tasa
Õhk liigub tasa
Meeled kui maandatud liinid
Vaikne surin
Nähtamatu jõud
Suve lõpu põud
Ei väära midagi
Viljad on valminud
Mõtted on salvimas olnuid
Helgeid suvepäevi
Naeruseid hetki
Lõputuid retki suvetaevas
Ja meres
See on meil veres
Hoidistada ja tallele panna
Südamesahvrid on avarad
23.08.2
Sügis
Sügisel kord lehtedega mängisin ma tuules,
mille kohinat ma puude ladvus vahel ikka kuulen,
tundes ära sügisese raagus okste laulu,
täna tuleb minuni see tuuleiili kaudu.
Lehed õhku viskasin ning silmitsesin värve -
oli punast, oli kollast hommikust, mis karge,
päiksekiired sillerdasid jääkristallilt vastu,
silmitsen veel veidikene, edasi siis astun.
Puudel lehti vähemaks jääb aja jooksul veelgi,
paljad oksad raagus puud ei kaunimaks küll teegi,
siiski tuleb leppida, ei miskit muuta saa -
sügis on me Eestimaal ju vaikselt võtmas maad.
- Tarmo Selter -
2022
PAIGALOLEK
Paigaltammujate sammul
eluunistuste püüded –
kadunud on ammu
lühitiivuliste hüüded.
Nooruspõlve tegudest
ei saanud kandev tala.
Omaenda eluteelt
sa libisesid maha.
Vahenditest polnud puudus -
malendeid ju küllalt.
Laiskusele kiitsid truudust,
ei nõudnud rohkem endalt.
Ehkki elus puudus vaev,
siis hetkeseis on sünge:
otsa saanud sinu aeg
ning tühjus matmas hinge.