Sõnale õitseb leiti 87 luuletust
midagi kevadist
Linna pargis
armastuse algus
silmi tõsta ei julge
sõnagagi puudutada Sind
nii seisan vaikin
kartes näha
Su nägu õlgu juukseid
kuni keegi sesse
hämarusse tuleb
saan põgeneda
kui äkki õhku aetud lind
Sa punastamas
ei näeks mind
*
kase all kulus
taeva imetilluke kild
sinilill
öö jaheduse eest
õis keskpäevalgi
alles veel sulgund
millal sinul oli viimati
armumiseks julgust
sind haigeks tegi
ta valus hullus
*
kuidas saab olla inimene
üksi kui kallaste vahel
voolab jõgi
taevas täitub pilvedega
lehtib kevadel mets
õitseb .....
nii kurba kui heledat
Sõja 46. päev
ei rõõmu sellest
et põllu kohal kõrgel
trillerdab lõo
videvikus tuppa kostub
aknast kiivitaja kaeblemine
öö jaheduse eest
sulgub sarapuu all
sinilillel õis
kui hing on katki
nägema peab endistviisi
vihkamist ja tapmist
*
ma ei ütle seda Sulle
seal endiselt on valgus
kuldne ööviiulina
kus lõhnab õitseb me arm
sealt kadunud pole kuhugile
hurm mis mujal kõigelt lahtund
mälu ööga kinni katnud
sääl ööviiulina edasi lõhnab
me arm olgu aeg kuitahes karm
Märts AD 2022
Ukrainast ei pääse me niipea ei üle ega ümber. Nii on. Seepärast ka need, mõneti ehk pikad luuletused. Palun vabandust!
Lõpus tasakaalustab neid teistsuguse maailma olemine. Olge hoitud!
31. märtsil Eestis
veel linna kohal sireenidest
tükkideks kärisenud pole
õhtune taevas
mürskudest põllu kohal
võpatudes lõhatud
kordi ja kordi vaikust
lakanud lumme pole
mu kodutalus
räästate hele tilkumine
anna andeks mulle hing
sinugi pannud olen
üleni valutama
šokist palutama
rahu järgi kõrbena
janunema
süda sinust sõda jättis
linnade a .....
laseks nüüd oma päeva pisut ka märtsikevadet sisse
*
Valguse kevades
ärgates märkad
maja täis on valgustulva
köök kella tiksumist
päev kõik toas
üle kuldand
kuulda vaid vaikuse
tukslemist
tunned kuidas pung
läheb akna taga päiksest
raagus oksal soojaks
iga hetke elu kuldset
aina juurde voolab
*
nüüd iga perve
põõsa aluse
lumest puhtaks lakub
päike oma pika keelega
mu silmad põsed
kõik meeled ka
nad haljendaks kui maa
jää all ojade nirisemine
öö paneb helisema
rahutuks teeb une
hetke kumisema
*
Maarjale
on kevad prantsus keele tund
õunapuudest aias
klassi tulvab .....
Sa oled kui päike!
Sa oled kui päike, mis särab!
Sa oled kui lill, mis õitseb!
Sa oled kui teemant nii tugev!
Mida soovida siin võiks veel?
Siiski - jätkuvat sära ja särtsakust,
kevadlillede värvide küllust!
Sinu sünnipäevas olgu rõõmu niipalju just
ja õnnesoove häid, mis tulevad südamest!
Armastus ja sõprus, ikka käsikäes
Me kahekesi käime koos,
ikka käsikäes
Seljataha jäänud on ajavood-,
kerged,rasked...
Siiski me armastus õitseb kui roos
ja elu on olnud kui õnneloos.
Seigeldud palju,
nii merel,kui maal
Elus meil leitud on tasakaal,
ühine meil hingamise rütm,
kõrvust lastud mööda
on tühijutt.
Nutujorugi aetud, ikka üheskoos,
kui laud vaid kahele on kaetud,
juttu jätkub ses loos.
Armastus on kui õhk ja vesi,
mida vajad Sa!
Ära lase sel armastusel,
niisama närtsida!
Tärkab uus kevade
Kas tunned,
kuidas kevad
vallutab su südame!
Kas tunned,
kuidas hingab maa,
mis must ja mullane!
Kas tunned rõõmu sest,
et taas on kevade?
Noppida sul võiksin õie,
mis nii taevasinine
ja lume alt tooks välja lille,
ühe valge ülase.
Mis paremat ma saakski teha,
sel kaunil kevadel
Kõik õitseb ja ei närtsi ära,
rõõm su südamel!
Lill
Lill see õitseb vaikimisi,
särab päikse poole,
kaunistamaks lillelisi,
iluks lillesoole.
Ära lille kohe nopi,
las ta õitseb edasi,
loodust armastama õpi,
tea, et saab ka sedasi -
meelde jätad emotsiooni,
imelise mõtte,
võtad pildiaparaadi,
teedki ülesvõtte.
Õis see õitseb õue peal,
on peegliks päikesele,
luues ilu suurele ja
sära väikesele...
- Tarmo Selter -
Tapmise pahe (Vabariik 103)
Soerd kraabib värava taga
tal keisriaeg on läbi
aga see idarahvas kõneleb püssiga
mida teha tahetakse, pole neil häbi;
koolipoisid lähevad, sest tunnevad kohust
vabatahtlikud tulirelvad haaravad
nende hingedes õitseb uhkust
isamaalisust nad avaldavad;
enamlasi tervitab tuli ja tina
laulavad kahurid kõuemürinal
sel sajandil toimub uus maailmakord
rööbastel kimab soomusrongide hord;
vannu oma au ja vere nimel
punased meid neelata ei tohi
olla iseseisev on rahva südamel
seda kinnitab püssirohi;
tapmise pahe - sinine on meie taevas
tapmise pahe - esivanem mus .....
Aastaajad
Kevadel lumi sulab
ja lill õitseb.
Muru läheb roheliseks
ja puud õitsevad kauniks.
Suvel ilm kuumem
ja rannavesi soojem.
Vihma harva kallab,
teinekord kasvõi kõrvetab.
Sügis on kirju värvitest,
soe vaikselt hääbumas.
Loomad rasvakihti koguvad,
meie aga soojasi riideid koome.
Talvel pakane külmetab,
karvalistel kinni on silmad.
Lumesõdasi peetakse
ja lumelosse ehitatakse.
metsise laul
ma ei taha äkki teada mis on kell
sest liiliatel kroonid paokvel
sest karikakar õitseb aia taga
ja nõmmeliivatee ei enam maga
ma ei taha enam teada mis on kell
sest põdrakanep ootab küngastel
sest rauarohul mulle valmis rohi
seda ühes tuua vihmaga ei tohi
ma ei taha muide teada mis on aeg
sest päike ju ei paista kogu aeg
männikäbidel on taas kord lahti huuled
ja ristikpõllul juba külas tuuled
ma ei taha üldse teada mis on aeg
sest pilvepatju täis on taevalaed
sest paplid aina pudistavad sulgi
ja kaselitreid sajab jälle alla hulgi
ma ei taha enam teada m .....
Liilia
Mu lemmiklill on liilia--
nii uhke,väärikas ja puhas...
Ta kedagi ei kummarda
ja õitseb kuningatekojas.
Ei palu iial imetlust
ja halastust ei kerja.
Ta ise ongi.....imetlus,
nii pilkupüüdev,lummav.
Kui mõtteis möödud temast,
siis lõhn sind seisma sunnib.
See liilia nii kena,
et lille poole kõnnid.
Ma tahan olla liilia....
see, tabudeta õis.
Ka päevi tahan nautida....
nii elada veel võiks.
KEVAD
Kirkalt nii päike paistab,
Ehitab pesa kuldnokk.
Vaid vihma vahel sajab,
Aga metsas õitseb nurmenukk.
Daamid tähistavad oma pidu,
ja kingivad meestele naeru.
/12.märts 2014 a./ Julia Nikolina
* akrostihhon, kirjanduses luuletus, mille ridade algus- või lõpptähed annavad kokku sõna (harilikult nime) või lause.