Sõnale õitseb leiti 76 luuletust
Lill
Lill see õitseb vaikimisi,
särab päikse poole,
kaunistamaks lillelisi,
iluks lillesoole.
Ära lille kohe nopi,
las ta õitseb edasi,
loodust armastama õpi,
tea, et saab ka sedasi -
meelde jätad emotsiooni,
imelise mõtte,
võtad pildiaparaadi,
teedki ülesvõtte.
Õis see õitseb õue peal,
on peegliks päikesele,
luues ilu suurele ja
sära väikesele...
- Tarmo Selter -
Tapmise pahe (Vabariik 103)
Soerd kraabib värava taga
tal keisriaeg on läbi
aga see idarahvas kõneleb püssiga
mida teha tahetakse, pole neil häbi;
koolipoisid lähevad, sest tunnevad kohust
vabatahtlikud tulirelvad haaravad
nende hingedes õitseb uhkust
isamaalisust nad avaldavad;
enamlasi tervitab tuli ja tina
laulavad kahurid kõuemürinal
sel sajandil toimub uus maailmakord
rööbastel kimab soomusrongide hord;
vannu oma au ja vere nimel
punased meid neelata ei tohi
olla iseseisev on rahva südamel
seda kinnitab püssirohi;
tapmise pahe - sinine on meie taevas
tapmise pahe - esivanem mus .....
Aastaajad
Kevadel lumi sulab
ja lill õitseb.
Muru läheb roheliseks
ja puud õitsevad kauniks.
Suvel ilm kuumem
ja rannavesi soojem.
Vihma harva kallab,
teinekord kasvõi kõrvetab.
Sügis on kirju värvitest,
soe vaikselt hääbumas.
Loomad rasvakihti koguvad,
meie aga soojasi riideid koome.
Talvel pakane külmetab,
karvalistel kinni on silmad.
Lumesõdasi peetakse
ja lumelosse ehitatakse.
metsise laul
ma ei taha äkki teada mis on kell
sest liiliatel kroonid paokvel
sest karikakar õitseb aia taga
ja nõmmeliivatee ei enam maga
ma ei taha enam teada mis on kell
sest põdrakanep ootab küngastel
sest rauarohul mulle valmis rohi
seda ühes tuua vihmaga ei tohi
ma ei taha muide teada mis on aeg
sest päike ju ei paista kogu aeg
männikäbidel on taas kord lahti huuled
ja ristikpõllul juba külas tuuled
ma ei taha üldse teada mis on aeg
sest pilvepatju täis on taevalaed
sest paplid aina pudistavad sulgi
ja kaselitreid sajab jälle alla hulgi
ma ei taha enam teada m .....
Liilia
Mu lemmiklill on liilia--
nii uhke,väärikas ja puhas...
Ta kedagi ei kummarda
ja õitseb kuningatekojas.
Ei palu iial imetlust
ja halastust ei kerja.
Ta ise ongi.....imetlus,
nii pilkupüüdev,lummav.
Kui mõtteis möödud temast,
siis lõhn sind seisma sunnib.
See liilia nii kena,
et lille poole kõnnid.
Ma tahan olla liilia....
see, tabudeta õis.
Ka päevi tahan nautida....
nii elada veel võiks.
KEVAD
Kirkalt nii päike paistab,
Ehitab pesa kuldnokk.
Vaid vihma vahel sajab,
Aga metsas õitseb nurmenukk.
Daamid tähistavad oma pidu,
ja kingivad meestele naeru.
/12.märts 2014 a./ Julia Nikolina
* akrostihhon, kirjanduses luuletus, mille ridade algus- või lõpptähed annavad kokku sõna (harilikult nime) või lause.
Tuuletallaja armuke
Olen tuuletallaja armuke
Huulil õitseb mul üksindusõis
Teetolmu rändur mu kullake
Harva tunda ta hellusi võin
Kui ta tuleb siis sajab mu üle
Roosirahet ja suudlustevihma
Ja ma lembun ta õrnuste süles
Homse tulekust mõelda ei tihka
Kui ta läheb siis jälle on aega
Ja mus küpsevad mõtete marjad
Pihl akna all kasvatab taela
Sügisnukrana lõõmavad tarjad
Varatalvises külmas ta leiab tee
Tuleb koju toob võõrast lõhna
On nii tuttav ja tundmatu mees
Suudleb minusse elumahala
Maren Toom 1984
Valge sirel
Sirelist sa murrad oksa
Asetad mu südamel
Miks küll valge mind ei köida?
Küsid minu silmadelt
Tõsi, valge mind ei hõlma
Liiga palju varjab ta
Pisaraid, mis suland vahaks
Esimese vihmaga
Igal meist on oma lugu
Sirelpõõsal varjata
Suudlen sind – nii kaob mure
Nii meil parem, nii on hea
Lahkun valgeis õites rajalt
Sinu nimi maialt suul
Teise eest ent koidu najal
Palvetades anun kuud
Sirelilt kui murdsid oksa
Miski kiilu rinda lõi
Milleks kaotada nii ohtralt
Sirelpõõsalt lilleõit?
Palun, jätkem valged lilled
Meelitused kallid need
Lastele las jääd .....