Sõnale õitsema leiti 42 luuletust
Õitsema hakkavat õunapuud vaadates
keegi puudutas mind
justkui olnuks see
mu oma hing
tundsin kuidas lausus
nagu Sina armsamat
aed kevadet ootab
iga janust punga oksal
päike peost joodaks
see kesta võib kaua
on kes teab kui pikk
ole seepärast kannatlik
nagu teeb seda
sinu põsk ja pilk
sai otsa korraga
minu ja õunapuu vahel
olnud kaugus valgus asemele
olemise lembe raugus
Elulill
Südamel on serv,
on keskpaik, peidus koht.
Liig avatuna olles
suur kahjutuleoht.
Sest südamel on serv,
seal aknad, avat’ uks,
mis teatud kindlal juhul
peab jääma suletuks.
Sest keha salasopid
ei ole iga jaoks...
mil hiigelsiseruumid
muudetakse praoks.
Tapjatega koos
ei õitse elulill.
Ja ühes pajas õigust
pole kummagil.
/Mari*Uri/
Igal kevadel armastus uus
Karikakraõisi tahaks juba noppida,
Küsida: armastab, ei armasta?
Kevad hiilinud on südamesse salaja,
kõik tunded minus löönud õitsema.
Kevad karikakraid mul ei kingi,
aga armastust ometi.
Igal kevadel ma armun,
aina uuesti ja uuesti.
Täies ilus ja võlus pakatav kevad
Kevadõhk on magusaid lõhnu
ja linnulaulu täis,
kõikja õide puhkemine käib,
nukrust ei ole, see on läind.
Putukatel mutukatel juttu on palju,
kevad puukoore alt vabastab neid.
Vahtrapuu see juba ammu
oma magusat mahla nõristab.
Kevad toob ilma ja ellu ilu,
paneb õitsema kõik südamed,
võlub unustama mure ja valu,
annab endast kõik, mis anda veel saab.
Kevadel on väge küllalt
Ei kevade vastu saa,
ta uksest, aknast sisse hakkab trügima,
päike oma sooja kiirega
lund nügima, talve eemale peletama.
Kevadel on väge küllalt
maad äratada,
avada lillekestel silmad,
võluda ilma õitsema.
Looduses käib võitlus omaette,
kes kellest vägevam.
Õiglaselt jõuab kevad kätte,
naeratus suul kõige ilusam.
Kevade ootuses
Palun vaata korra,
kas näed õitsemas
märtsikellukesi imearmsaid.
Kas võib välja tulla
lumeõites ka
lumikellukesi väikseid, varmaid.
Kas on taas kevad jõudmas meile,
talv see annab talle teed,
kuigi lumi oli nagu alles eile,
täna voolamas on sulaveed....
Ãœtle mulle, palun,
kuhu voolamas
on vesi hangedest sealt õue pealt.
Ehk on tõesti rahu
sellest talvest saand´
ja kevad see võib jälle alata.
- Tarmo Selter -
2024
Eesti Vabariigi sünnipäeval
Vabariigi sünnipäev!
Päike kõrgel taevalael,
tõuseb merepiirilt üles,
taeva kulda ketrama.
Maapõu liigutama hakkab,
sinililli sülest tõukama
rõõmupäeva õitsema.
Eestimaa peab õide saama,
rõõmusäras hiilgama,
südamesoojuses kiirgama,
hinges rahu säilitama!
Unistaja
Lumi hakkab sulama,
maapõue vajuma,
pilved hakkavad hajuma,
päike pilvist piiluma.
Kevad hakkab tulema,
puude vahelt hiilima,
pungad puudel praksuma,
ilmaelu õitsema.
Unistajal magusam uni,
ärgates ta silmi pühi,
ta päev ei ole iial tühi,
valmib uute unistuste kuhi.
Nii need unistaja päevad
õhtusse veerevad,
mõtted elust, olust
ette tõttavad.
Unistaja unistab
elust magusast,
mesimummid töökad, agarad,
mett lilleõielt mekivad.
Ilu silmis on ju vaatajal
Vahel elu õrnalt voolib
Ja vahel lööb kui kirvega.
Ja vahel, kui vaid sa proovid,
Võib lüüa elu õitsema.
On toorikud kõik erimasti,
Kuid õige meetod leiab sind
Ja ikka nii on enamasti,
Et elus kõigel on oma hind.
Lõpuks taies nii või naa
Saab valmis, viisist olenemata.
Ja nagu tavaks on meil ütelda:
Ilu silmis on ju vaatajal.
Armastus ei tunne piire
Kaua hellitasin lootust,
siiski tulid Sa vastu ootust,
ilma silmasärata,
hingepauna rõõmuta.
Kaua suutsin vaiki olla,
pisaraid kokku korjata,
tardunud meelel ja kehal
kurbust südame all ohjata.
Elu valusaid hoope jaganud meile,
kahju sest, et polnud kurval ajal lähedal.
Nüüd langesime teineteisel kaenlasse kui sügis suvele
ja kallistustes vaikisime.
Etteheiteid täis külvatud rada,
neid ei olegi ju vaja,
sest kurnatud hinges ja meelepahas
õnn uuesti õitsema lõi.
Oleksin võinud ju teisigi võtta,
Sind hätta jätta ja unustada,
kuid segased tunded lõin kà .....
10 000 kulgemist
hilinenult märkad
kümme tuhat kulgemist
korraga on taeva all
olgu päev päikest täis
talvel madal hiirehall
kõik asjad on olemises
leidnud omale koha
kellanupp maja välisuksel
käokell köögis
puuriit räästa all
suve lõpus õitsema
hakkav astrite peenar
saun pisut majast eemal
mis siis hetk kulgemises
võib minna katki
lasta ei taha ajast lahti
ka siis kui enam
sa ellu pole armund
on igavene tema kulg
taeva all päikese
põlemisest valguse
pillav tulv
Hüvastijätt
Hüvasti kevadtuuled soojad,
hüvasti õiterohke mai!
Pisaraid mul aina juurde voolab,
et kaunis kevad otsa sai.
Nii palju kevade on andnud,
elu löönud õitsema.
Hinge ja südame ta jälje jätnud,
suvesse jääb kauaks vohama.
Kevad oli,
suvi tuli-,
Päike on see, mis alles jääb.
Eestipärased on nimed
Mai see tasapisi läheb,
juuni, juuli, august tuleb.
Suvekuudel nii ilusad on nimed,
eestipärased on nad.
Eriti mul meeldib nimi Juuli
vanu aegu meelde tuletab.
Mu kadund tädigi oli Juuli,
ta kaasa August, lahke südamega.
Ise kevade laps ma olen,
sündisin, kui loodus hakkas õitsema.
Minu kulla emake,
nimeks kinkis Mai minule.