Sõnale õitsemine leiti 44 luuletust (parimad)
midagi mu isa noorpõlve värssidest
ehk siiski kohtad Teda
kelle ees saad põlvitada
kelle pilgust kuumast
hakkad õilmitsema
kelle suudlustest ja kallistustest
lahvab verre päike ise
hellituste heldest vihmast
üleni end puhtaks pesed
kõigi meeltega siis tunned
elujanust lõhki huuled
alanud on õitsemine
Sinu armastuse ime
Kevadel
Kevadel on olla ilus
päikesekiir mängleb puude vilus
magusaid lõhnu täis on ilm
terve päeva laulab lind
Kased tilgutavad mahla
pärnapuud on õisi täis
mesimummid kannudega
vilgas elu kõikjal käib.
Kastemärjad kevadhommikud
õhk virvendustest tulvil
pilved kõrged taevalael
midagi uut juurde sünnib
Kevad see on ilus aeg
toob ilu aeda ja õue
salamisi ja varakult poeb
ikka meile põue.
Kevadel on võime suur üles äratada
armastust ja õitsemist
ikka armastuse õitsemist-
mida muud meil vaja.
Emake on päikseke
Ilma emata ei oleks elu,
elus kõige tähtsam koht on tal.
Ilma emata ei sünniks miskit,
siin sinitse taevakaare all.
Ema naeratus on kui päikesepaiste,
mis õitsele lööb pungad puul.
Ema kuldsest naeratusest saab rõõmu
iga väikene ja suur.
Emast laule loodud palju,
luulet viisideks kedratud.
Ema püha on ja iial
ei jõua teda ära tänada.
Rohkem päikest sulle, mulle-kõigile,
läbi ema säravate silmade!
Kevad
Talve ei mäletagi enam
kevad on ju palju kenam
Lillevanikuid täis on aas
linnulaulust rõkkab laas
Kiirelt vulisevad veed
rändlinnud on tagasiteel
Rohututikene mullast tärkab
kevad loodust üles äratada aitab
Kevad soojalt südameisse poeb
hingel on nii mõnus soe
Tahad või ei taha sa
põue poeb ta ikka salaja
Armastust täis kevad, suvi
Päike sinitaevas lõõmab,
lilli täis on metsatee,
rohetavad puud ja põõsad,
suveimed poolel teel.
Kevad suvesse jäljed jätnud,
neid jälgipidi suvi käib,
kaunilt puhkevad pungad õide,
mis veel puhkemata jäid.
Armastus kõik puhkend õide
kaunil kevadel,
suvekuumad tunded kaua
püsivad südamel.
Kevad, lehvitan nüüd sulle,
mulle sinagi,
küllap kohtume me jälle,
seniks hüvasti
kevadest suvesse
kõik ilmas suur on
pilv udu lehm
teede pori tolm
ruuge vahtraleht
päikse tõus ja loojumine
lume minek
loigu kortsuline virve
tema kuivamine
nagu aknast mets on näha
üks päev
siis kuu siis aastad
samamoodi haljas kähar
on hetk
kui teda vastu valgust vaatad
ole õnnistatud
kel laual on lahti
hetkete hurmav raamat
kes nende üle peab vahti
väsi neilt valgust saamast
*
nii lahti päev
nii suur on õitsemine
kes nüüd ei joobu
ei vääri elu imet
kui nüüd ei võta
sel kinni käest
siis ütle
millal
millal
üleni end päeva pillad
juuniga sa üksi .....
sulepeaga kirjutades
kasta tindipotti sulg
nutta värssides sellest
päiksest soojaks läinud muld
su ümber õitsemine helde
elanud oled juba mõnda aega
ikka ent ära ei harju
roostetab sirel veri valus
sellest karjub Sinagi mööda minnes
vaid lihtsalt lausud ah mis narrus
kui sirelisse nagu poissi armud
B. Pasternakist mõeldes
mu hinge Sa ei tahtnud
mida oli Sul peale hakata
tüdrukuga kes pärast
lume sulamist
kõnnib ojaga kaasa
et näha kuhu ta järves vulab
peoga joob ahnelt märtsisina
sellest jääb joobnuks
kui raagus mets muutub
heleroheliseks vineks
rahutuks teeb tal une
ööviiuli õitsemine
valges juunis
meelt sellest
ta lahti lasta ei suuda
tunde võib vaadelda
kiilide lendu ja mängu
siis kui järvel
kullendavad kupud
õnnetundest näoli
viskub kaldal kummuli rohtu
elu võimas hurm
ei usugi kui päike
nõnda kuldselt päeva
voolab igat lehte
lille joodab taeva all
on kevad elu võimas
hurm et ilmas võimalik
on surm ilm ise
üleni vaid katki hetki
leinav üksnes kurb
pühapäev
kui vähe vajab
inimene et olla õnnelik
kuulata talv otsa
jääs kinni olnud
lainete loksumist
vastu paadi serva
päikese voolamist
soontes hõõguma
verre
kure nokaplaginat
vana haava otsas
oma pessa jõudes
ammu seda niimoodi
endasse pole ahmind
kui hommik .....
maihommik
mesilase lennust
kõikuma hakkab
rohus võilill
tuulest õunapuu vari
päikse soojast kirsil
oksal avaneb õis nii kaua
seda oodanud oled et
sellest rõõmust tihkuda
pisut hääletult võib
pärast pikka halli talve
et õitsemine
põsed õhetama lõi
meel seda hommikut
ahnelt jõi