Sõnale õitsemine leiti 44 luuletust
ka siis
ka siis kui oma arutusest
enam maa peal pole inimest
on alles vihm ja tuul päikene
metsade lehtimine
lillede õitsemine
mägede kulumine
jõgede voolamine
elu igavene sünni ime
maa peal kord valge
on siis jälle pime
alles kärbse lend
läbi asfalti orashein
päikse kätte tõukab end
sulepeaga kirjutades
kasta tindipotti sulg
nutta värssides sellest
päiksest soojaks läinud muld
su ümber õitsemine helde
elanud oled juba mõnda aega
ikka ent ära ei harju
roostetab sirel veri valus
sellest karjub Sinagi mööda minnes
vaid lihtsalt lausud ah mis narrus
kui sirelisse nagu poissi armud
B. Pasternakist mõeldes
maihommik
mesilase lennust
kõikuma hakkab
rohus võilill
tuulest õunapuu vari
päikse soojast kirsil
oksal avaneb õis nii kaua
seda oodanud oled et
sellest rõõmust tihkuda
pisut hääletult võib
pärast pikka halli talve
et õitsemine
põsed õhetama lõi
meel seda hommikut
ahnelt jõi
sellest õnnest
sellest õnnest et päike
jälle jõena päeva voolab
argsi nutta äkki aias tihud
kevad ilma uueks
hakkab looma
silmavett saab pihku pisut
päev tagasi õena kõrval
kus õitsemine alles
arg ja õrn veel mitte pillav
vaadata võid tasahilju
hing rõõmust sala sellest
õhtusse kiljub
kuuvalgus granaatõunte õitsemise ajal
kui öise tähe kauge valgus
jääb igavesti saatma
Sind mu arm samamoodi
nagu pilvi vihm suveõisi
sumisevad mesilased
vett kallaste vahel kuppudes jõgi
Hispaania palavuses
oliivipuu tuhande aastane vari
mägedest alla tulev
higist lõhnav määgiv lambakari
steppides tulpide õitsemine
sinise taeva all silmapiirini
kuu valgus Türgi mägikülades
granaatõunte õitsemise ajal
hing mida näha aeg-ajalt vajab
mu hinge Sa ei tahtnud
mida oli Sul peale hakata
tüdrukuga kes pärast
lume sulamist
kõnnib ojaga kaasa
et näha kuhu ta järves vulab
peoga joob ahnelt märtsisina
sellest jääb joobnuks
kui raagus mets muutub
heleroheliseks vineks
rahutuks teeb tal une
ööviiuli õitsemine
valges juunis
meelt sellest
ta lahti lasta ei suuda
tunde võib vaadelda
kiilide lendu ja mängu
siis kui järvel
kullendavad kupud
õnnetundest näoli
viskub kaldal kummuli rohtu
ühe öö read
Ühe öö read
nagu päev valgusest
täitub taeva alune
elu heldusest
see sinugi sees
muutub helluseks
tänuks olemise eest
aidaku meid selles
hinge puhtaks põletav
leek ka ajas
mis veel alles ees
*
kõik muu kui on
ära olnud
taas jõuad elu ilu valuni
tänagi seda endale
palusin
*
mis oleks õite ilu
kui poleks nende
puhkemist närtsimist
ööde kõrvetavat vilu
hingel sellega
toime tulemist
seemnete pikka ootust
vihmast märjaks
saanud mullas
enne kui päike
õied üle kuldab
*
nii palju surmi
üle elada
veel jääda el .....
Idüll
justkui oleks ikka veel aeg
kui mu juustes polnud
ühtki hõbedast karva
on õhtu vaatan koos lastega
nende koduseid töid
ülesannet kus Suur Peeter
jagab vennaga õunu
tüssates hõlpsasti teda
pean hakkama säärast ülekohut
parandama et mu poeg ei harjuks sellega
maast madalast kui paratamatusega
ajast milles räägitakse vaarao tuhandest sõjakaarikust
kus juht suunab kaherattalist kaarikut
metsikult kisava ja odasid loopiva vaenlase poole
paariline külvab aga raevukalt
vaenlast üle odade või vibunooltega
jäetakse aga targu rää .....
hilissuvi
veel täidab päeva
päikse kuldne valgus
ilm on kõrge katedraal
taeva aluse hiigelsaalis
toimub
elu katkematu palvus
puul oks pole elutu raag
veel rohi võetud pole maast
lehti põõsail puutuda saab käsi
majadel alles vari
ees hämarus mis
meeli tuulena kuid räsib
nüüd seda endale palun
hing vähem oleks valus
suve hullutav õitsemine
meenuks mälul vahel
kui kõik on lumes valges
tardund aher
hallis pikas talves
veel suvi on me juures
armsamana mu juures
suvel iga õitsemine
lahustub mis veres
muutub sellest ise
aina rohkem januks
iga päev mida juua
suu juurde kruusis tuua
tean tean
olema pean lahus sellest
pika sügise ja talve
aita mind õhtuti selles
mu sosinal öösse
lausutud palve
mnjah
koormaks oled võtnud Inimene
vastutada kogu universumi eest
maa peal iga lille teadmata õieti
milleks muutub tähtedel leek
ootab neid vulkaanide kustumise saatus
või õunapuude õitsemine aias
mille kohal mais sinitaeva laotus
kaua väga kaua tuhandeid aastaid
on inimene olnud julm vägivaldne
ülekohtune oma õe ja venna vastu
täitnud sellega talle antud üürikest aega
millal ilmas valitsevaks saab
õe ja venna ema arm mina ei tea
kuis ka ei prooviks tulevikku
küünitada kaela
ometi on maa peal jätkunud miskitmoodi
siiski ilu ja emadus olnud ruumi
.....
veel mõni rida ajast..
Su arm mu ümber
päevas oli kui
juuni pillav õitsemine
tuules puude kohin
ei lõpeta seda kella löök
mis tornis tunde lööb
mis veel mul tahta ööks
kui taeva veerel eha valgus
Su arm mu tuppa
samamoodi valgub
mu suu ta kannul
huultel hõõg ees
kohtumise janus rõõm
*
üksilduse karikas
kildudeks löö eal
ei vabane muidu
sa ööst
hinge mis sööb
oma õele
siis kui valgeid pilvi
läheb taevas
puudelt elu haljust
alla nõrgub
iga hetk on kuldne laegas
olemine saab juurde kõrgust
meel vastu võtma
tõrgub surma
inimese inetust
et ilu habrast hurma
neelab pimedus
*
üks oleks hing
kellega koos olla ajas
kallistaks kes su elu
aastaid see karje
taeva all kajand
ime et hing
üldse on elus
ärkab hommikul üles
tuleb päeva kaasa
hetki hoiab süles
mõnda neist ei haava
*
ka mina vananen mu arm
mind maha jätab sarm
ja hilinenud õitsemine
kuis olin arg
öid valgeid kartsid meeled
justnagu linnud parves .....
rääkimine
peaks nagu kogu aeg
millestki rääkima
või järsku enam ei peaks
õieti ei tahakski seda teha
kuidas näeks olemine välja
ilma sõnadeta
üksnes rohu kasvamine
puude lehtimine pilvede
liikumine taeva lael
lillede õitsemine aias peenral
liblikate laskumine õiele
õietolmu ja nektari järele
kuidas suudaksime me koos
hoida siis aega siduda inimest
kokku eluga
aidata tal olla päevas kinni
äkki ei peakski su käsi
olema kogu aeg ümber
elu kaela
kes teab kuidas peaks
hennapõõsad on hakanud
õitsema meel astuma
nende okste alla