Sõnale õnnelik leiti 282 luuletust
Tunnete tuba
Mu sees on üks väikene tunnete tuba,
see on minu enda tundlik süda.
See tunnete tuba on poolenisti vaba
ja võtitki pole lukuaukku vaja.
Aegu raskeid ja helgeid
on peitnud mu tunnete tuba,
kuid õnne ja rõõmu rohkem,
oled soe süda- minu tunnete tuba.
Vahest kuulda on väikest koputust,
süda saab sellest ergutust.
Elan ja olen oma tunnete toas
niikaua, kuni süda vastu peab.
Õnnitlusi igat sorti
Õnnitlusi igat sorti,
maitsvat sünnipäeva torti,
lilleõisi kirevaid,
armsaid silmi säravaid,
luuletusi ja laule kõlavaid,
kummardusi sügavaid.
Kallis sünnipäevalaps
nüüd võta veel üks naps,
et õnn, see jookseks eluteel
ja otsa ei lõpeks jaks!
Palju, palju õnne sünnipäevaks!
Mai
Täna taas on hommik helge,
taevas selge,
loodus õitsel.
Minu väike tütar Mai
kahe aastaseks täna sai.
Mai on armas looduslaps,
armastust vaid õhkub tast.
Tantsib, keerleb kevade-
Mai jagab rõõmu kõigile.
Lilleaias armas Mai
ta kingituseks kastekannu sai.
Lilled armastavad Maid
ja noogutavad õrnalt päid.
Üks eriline õienupuke,
kord õitsele lõi mais...
Kollane liblikas
Kust sai see väike liblikas
endale kollase kleidi?
Päike oma kullast kinkis veidi
Kuu silus siledaks
ja tähed andsid helgi
Nii õrn on kollase liblika lend
ma õnnelikuna tunnen end
Võililledest pärjagi punusin
kollast liblikat õiele ootasin
Peas mul võilillepärg kollane
liblikas lendas ta õiele
Nii-väga elus tundsin ma end
kõhus kõditamas liblika lend
Vangistatud süda
Olen südamega kinni su küljes
sinu armastus on vaigistanud mind
Olen kui allikas,kust palju oled joonud
oled lättekeseks ikka olnud mul
Olen kui merevoogudes ulpiv laine
oled kindlaks aeruks peos
Olen kui hunt,kes ulub kuu poole
oled see, kes vaigistanud mind
Olen kui pesast kukkunud linnukene
oled peopesas soojendanud mind
Olen kui sinilillekene
oled noppinud ainult mind
Olen südamega kinni su küljes
sinu armastus jääb vangistama mind
Linnukese rännutee
Leidsin metsaservalt linnu,
katkise jala-ja rõngaga,
kust võis ta küll rändu alustada,
kuhu rännata?
Peo peal hoidsin väsind lindu,
katkise jala-ja rõngaga,
tiivad tal täiesti terved olid,
ei mõelnudki ära lennata,
mu soojas pihus, vaid kössitas,
ehk tundis end pesas olevat.
Lehelt kastepiisku jootsin
avatud noka vahele,
samblast tõugukese leidsin,
tühjale kõhule.
Linnukene elavnes
ning hakkas säutsuma
ja läinud ta oligi,
õnnelik-ja õnnetu linnuke,
katkise jala-ja rõngaga.
Hingede harmoonia ...
Kaunis kevades kohtasin , mai päeval sind,
nüüd päikeseline maailm, vaimustab mind.
Igal saabuval õitseajal loodan leida ta üles,
tuled kui tookord õnnelik vastu, õied süles.
Ülev armastus meid embab , erilisel hetkel,
kingib elurõõmu , naeratuse särava palgel.
Vahel tuleviku õnn, koos ei saabu temaga,
hinge igatsused jäävad , neis oled minuga.
Armastusel südames ajatu on kuldne troon,
hellitab sul hinges noote tunde kaunis toon.
Elus võid kogeda , neid mitmeid oma teel,
sellist kui esimene , seni leidnud pole - veel .
Hansi!!!
tähtedesse vajutasid
tähtedesse jäljed vajutasid
öös oodates istudes kuul.
pilved silmadest hajutasid
häälekaja sosistas tuul.
tiivad laotasid
hingest paotasid
kõrgustesse kaotasid -
meid armastuse puul..
küpseteks varakult -
aplalt maitseb viljadelt
nektarit võõra huul....
magusamaitseline hurm
hinnaks südamete surm -
igatsuse seemneid lennutab tuul
õidepuhkemise romantilisel kuul...
Õnneaja laul ...
Õnnelikus - kodus vaibub, kiire aegade rutt,
kõlamas laste suust naer , pisiperest ka nutt.
Katuse all pesi , pääsud kus pununud reas ,
elab rahvas, õnne aja muistse lauludki peas .
Õitseb rukkilill rajal , väljal kui viljade - kuld,
rohetab kartulipõld , lõhnab muldamis muld.
Tunned rõõmu tööst, mida pere heaks teed,
luues õitsengu hetked , elus helgemad need.
Võimalust soetada vae , oma väike era - riik,
omandada püüab neid ka , naaber - välisriik.
Kuniks järel veel iidsed , talumaade pinnad,
särav õnnepäike maal , sul ununevad linnad.
Anna andeks, aga ma ei suuda
Sina olid see, kes mind õnnelikuks tegi!
Sina olid see, keda eales otsinud ma!
Sina olid see, kellest ma hoolisin ka!
Sinule mõtlemiseta elada enam ei suuda ma.
Sinuta õnnegi pole ju enam.
Sinuta ma enam jätkata ei taha,
Sest Sinuta on mul olla igavesti paha.
Pisar silmis, põlvili maas anun ma,
Et mulle siiski andestaksid Sa.
Ehkki meeletult olen oma sõnadega haiget teinud Sulle.
Kuid elumõte oled ju mulle.
Ja seda igavesti Sa tea,
Et oled minu kõige kallim vara!
Ilois
Olen lill,
õielehti lõpmatu hulk…
Minu pilk vaatab igasse silma.
Teekond juurest maani,
maast taevani pikk –
ulatub igasse ilma.
Südamik seest välja,
väljast sisse äraostmatu
päikesekuu kehalik.
Mittenopitav nimetamatu,
hinge lahustav hindamatu,
kogemuspõhiselt hoomatav,
pühade aegadel pühitsetud…
Õnnelik.
/Mari*Uri/