Sõnale õnnelik leiti 259 luuletust
Kollane liblikas
Kust sai see väike liblikas
endale kollase kleidi?
Päike oma kullast kinkis veidi
Kuu silus siledaks
ja tähed andsid helgi
Nii õrn on kollase liblika lend
ma õnnelikuna tunnen end
Võililledest pärjagi punusin
kollast liblikat õiele ootasin
Peas mul võilillepärg kollane
liblikas lendas ta õiele
Nii-väga elus tundsin ma end
kõhus kõditamas liblika lend
Vangistatud süda
Olen südamega kinni su küljes
sinu armastus on vaigistanud mind
Olen kui allikas,kust palju oled joonud
oled lättekeseks ikka olnud mul
Olen kui merevoogudes ulpiv laine
oled kindlaks aeruks peos
Olen kui hunt,kes ulub kuu poole
oled see, kes vaigistanud mind
Olen kui pesast kukkunud linnukene
oled peopesas soojendanud mind
Olen kui sinilillekene
oled noppinud ainult mind
Olen südamega kinni su küljes
sinu armastus jääb vangistama mind
Linnukese rännutee
Leidsin metsaservalt linnu,
katkise jala-ja rõngaga,
kust võis ta küll rändu alustada,
kuhu rännata?
Peo peal hoidsin väsind lindu,
katkise jala-ja rõngaga,
tiivad tal täiesti terved olid,
ei mõelnudki ära lennata,
mu soojas pihus, vaid kössitas,
ehk tundis end pesas olevat.
Lehelt kastepiisku jootsin
avatud noka vahele,
samblast tõugukese leidsin,
tühjale kõhule.
Linnukene elavnes
ning hakkas säutsuma
ja läinud ta oligi,
õnnelik-ja õnnetu linnuke,
katkise jala-ja rõngaga.
Hingede harmoonia ...
Kaunis kevades kohtasin , mai päeval sind,
nüüd päikeseline maailm, vaimustab mind.
Igal saabuval õitseajal loodan leida ta üles,
tuled kui tookord õnnelik vastu, õied süles.
Ülev armastus meid embab , erilisel hetkel,
kingib elurõõmu , naeratuse särava palgel.
Vahel tuleviku õnn, koos ei saabu temaga,
hinge igatsused jäävad , neis oled minuga.
Armastusel südames ajatu on kuldne troon,
hellitab sul hinges noote tunde kaunis toon.
Elus võid kogeda , neid mitmeid oma teel,
sellist kui esimene , seni leidnud pole - veel .
Hansi!!!
tähtedesse vajutasid
tähtedesse jäljed vajutasid
öös oodates istudes kuul.
pilved silmadest hajutasid
häälekaja sosistas tuul.
tiivad laotasid
hingest paotasid
kõrgustesse kaotasid -
meid armastuse puul..
küpseteks varakult -
aplalt maitseb viljadelt
nektarit võõra huul....
magusamaitseline hurm
hinnaks südamete surm -
igatsuse seemneid lennutab tuul
õidepuhkemise romantilisel kuul...
Õnneaja laul ...
Õnnelikus - kodus vaibub, kiire aegade rutt,
kõlamas laste suust naer , pisiperest ka nutt.
Katuse all pesi , pääsud kus pununud reas ,
elab rahvas, õnne aja muistse lauludki peas .
Õitseb rukkilill rajal , väljal kui viljade - kuld,
rohetab kartulipõld , lõhnab muldamis muld.
Tunned rõõmu tööst, mida pere heaks teed,
luues õitsengu hetked , elus helgemad need.
Võimalust soetada vae , oma väike era - riik,
omandada püüab neid ka , naaber - välisriik.
Kuniks järel veel iidsed , talumaade pinnad,
särav õnnepäike maal , sul ununevad linnad.
Anna andeks, aga ma ei suuda
Sina olid see, kes mind õnnelikuks tegi!
Sina olid see, keda eales otsinud ma!
Sina olid see, kellest ma hoolisin ka!
Sinule mõtlemiseta elada enam ei suuda ma.
Sinuta õnnegi pole ju enam.
Sinuta ma enam jätkata ei taha,
Sest Sinuta on mul olla igavesti paha.
Pisar silmis, põlvili maas anun ma,
Et mulle siiski andestaksid Sa.
Ehkki meeletult olen oma sõnadega haiget teinud Sulle.
Kuid elumõte oled ju mulle.
Ja seda igavesti Sa tea,
Et oled minu kõige kallim vara!
Ilois
Olen lill,
õielehti lõpmatu hulk…
Minu pilk vaatab igasse silma.
Teekond juurest maani,
maast taevani pikk –
ulatub igasse ilma.
Südamik seest välja,
väljast sisse äraostmatu
päikesekuu kehalik.
Mittenopitav nimetamatu,
hinge lahustav hindamatu,
kogemuspõhiselt hoomatav,
pühade aegadel pühitsetud…
Õnnelik.
/Mari*Uri/
Kes mind armastab
Kes mind söödab,
kes mind joodab,
kes mulle õnnelikku lapsepõlve loodab?
See on minu emme,
see on minu issi,
see on minu kallis venna ja mu õeke
alati!
Kes mind aitab,
kes mind paitab,
kes mulle igasugu mänguasju näitab?
See on minu emme,
see on minu issi,
see on minu kallis venna ja mu õeke
alati!
Kes mind hoiab,
kes see opa võtab,
kas minu juurde ikka jooksujalu tõttab?
See on minu emme,
see on minu issi,
see on minu kallis venna ja mu õeke
alati!
Kes mulle laulab,
kes paneb sängi,
kes mulle lõõtsapillil tantsuviisi mängib?
See on minu emme .....
Igaühe jaoks on keegi, keegi, keda väärid
Armujoovastuses naeratasin
ja kogu maailma tänasin.
Leidsin sinu, kellega olin õnnelik,
valdas mind armupalavik.
Tahtsin maailmale hõisata,
Sinuga ükskõik kuhu lennata.
See kõik oli nii imeline,
Kuid saatus on keeruline.
Olen murtud ja süüdistan end,
liialt püüdsin ja tahtsin sind.
Hüppasin üle varju lootes,
et tuled mu poole joostes.
Nii ootasin, proovisin kuis oskan,
muutsin end, õppisin su kohta.
Üritasin olla igati perfektne,
Nautida iga koosveedetud hetke.
Kõiki mu päevi täitis igatsus,
ilma sinuta olla oli katsumus.
Äkki reaalsus lõi mulle päh .....
Lõpp
Meie suhe oli määratud hukule
nagu pole elu loodud nukule.
Oli ilus see aeg, mis meile antud
ja me saime ka selle vaevuse kantud.
Sinu armastusest ei piisanud.
See oli põhjalikult mind piinanud.
Rikkusid sa mu tuleviku teisega
ja seega saabus lõpp "meiega".
Neist koosveedetud hetkedest jäävad mäletsused
on unustatud kõik mittevajalikud jälestused.
Tundsin sinu vastu sõprust vaid,
kuid sina tead, et minu armastust tunda said.
Ei soovi, et teaksid - ei tundnud ma midagi.
Soovin sinu jaoks teha vähekest sedagi.
Ei hooli, kui arvad minust paha .....
Ma armastan sind
Ma armastan sind
kuigi ma pole sind kunagi näinud
aga armastan ikkagi sind
armastan nii palju.
et sinu nimel olen valmis surema
ja sulle annma oma elu,
et sina saaksid olla õnnelik
ja leida omale armastusse
armastuse
kes sinust hoolib
kes armastab sind .
kes ei valeta sulle
kes armastab sind sellisena nagu sa oled.
Ja lõpus kedagi rääkivat kuulsin...
Peeglisse vaadates paistab praokil silmast pisar,
otsmikul kortsud mu nahast kooruma on visad.
Mu katkiste huulte vahelt kostub vaid ohkeid
ja hinges rebenevaid haavu kuulen aina rohkem.
Unistus laulda on minetan'd mõtte,
kadunud lootus, mis langes siia jõkke,
kus kividel põhjas on koledad kärnad
ja suvel on mõlemad kaldad siin härmas.
Püüdsin sind hüüda, et pääastaksid mind,
kogu hinge andsin ja röökis mu rind,
kuid tuulega igavikku kadus mu püüd
ja lõpus kedagi rääkivat kuulsin, et õnnelik oled sa nüüd.
Eva Pärnits
inimene
kogu selle rahutuse keskel
iseenda aja oma loomusega
milles iga päev asume
tahab inimene ikka veel olla
aus rõõmus õnnelik
millise koorma on ta sellega
võtnud oma õlgadele millal
hakkab ta aru saama et säärane
ongi tema olemus taeva all igavesti
et ajuti õnnestubki tal olla
nii ühte kui teist teadmata
seda tuleb teha igal päeval uuesti
et selline ongi inimese pärisosa
sama loomulik nagu on maa peal
tuul ja vihm päikese paiste
looduse igavaeses ringkäigus
põlvkonnad vahetuvad
aga kulgemine jääb samaks
Palju tänu olen võlgu Sulle, mu kullake, mu emake!
Ema, olen Sulle palju tänu võlgu,
kogu hoole ja armastuse eest.
Ema, mul siiamaani meeles mõlgub lauluke,
mida õrnal häälel laulsid minule,
kui mul peale ei tulnud uneke
või viril olin natuke.
Su südamesoojusel kasvasin kui lilleke,
sirgusin rõõmuks sinule,
armastust koos jagame.
Nüüd mul endal beebike,
suu ümber nutuvõruke.
Beebi kullast kallim on minule,
koos kõik õnnelikud oleme.
elu võimas hurm
ei usugi kui päike
nõnda kuldselt päeva
voolab igat lehte
lille joodab taeva all
on kevad elu võimas
hurm et ilmas võimalik
on surm ilm ise
üleni vaid katki hetki
leinav üksnes kurb
pühapäev
kui vähe vajab
inimene et olla õnnelik
kuulata talv otsa
jääs kinni olnud
lainete loksumist
vastu paadi serva
päikese voolamist
soontes hõõguma
verre
kure nokaplaginat
vana haava otsas
oma pessa jõudes
ammu seda niimoodi
endasse pole ahmind
kui hommik .....
Luulehoroskoop 2024
VEEVALAJA
Suunda võid muuta oma teel.
Puhub Sul vastu värskendav briis.
Uuele avali hoia meel.
Elu viib edasi väike kapriis.
Raha ja töö kui rikkuse hang.
Juustes on muutumas toon.
Jõukus ei ole lootuse mäng.
Ehib Sind tarkuse kroon.
Suhtes hõõguvad lõkked.
Kodust soojust aina Sa lood.
Maha võtad kõik tõkked.
Õnnelik lõpp on siiski sel lool.