Tasa taevast helbeid langeb vana–aasta viimsel ööl. Läbi selle helge sära teile tervitus on teel!
ärkasin üles varesed kraaksusid udus kellele lausuda kui hing on saanud haiget ristimärgi tegin hommiku kohale alles nii kodumaa kui armsam
Tule, lähme mäele. Siit näeb maailma. Öös on seal ilu. Vaatame kõrgustes tähtede ridu. Päikesetuul sekka teeb värvide sära. Tule, lähme mäele. Usu, see ei unune ära.
Öisel rannal seal Naissaare liival näen Tallinna valguse kuma, tahaks hetkeks veel jäädagi siia ühes majakavalgusega... - Tarmo Selter - 2023
Tähed purjetavad öises taevas, valkjas kahvatu kuu saatmas neid teel. Ilma päikseta on kõle taevas ja tunne kõhe on südame sees.
Ilusas õhtus on tähti ja kuud, Su silmades peitumas linnutee, õhtuses vaikuses sosistab huul: "Hoian Sind oma südames veel..." - Tarmo Selter - 2022
Kõik tänavad on öösel vaiksed. Ka linnulaulu pole kuulda seal. Vaid armunud, kes pole paiksed. Veel jalutavad linnapeal.
Igal hommikul on rahu Päeva ärevus ära mahub Õhtud veninud,pikemad Öötunnid- rampväsinud...
Kuu paitab mu palgeid Tähed viipavad kätt Kuvar helendab valgelt - ekraanil su hüvastijätt...
Tuul vingus akna taga Taevas pritsis pisaraid Must öö mu akna taga Mina oma sängis hirmul ja vaga
Meid eelneva ühiskond , takistab vääritu, viibime lootuste öös , enne säravat koitu. Helgem tänagi pisut ning aastate pärast, inimkond muutub , küllalt kurjuse kärast. Hansi!!!
on talv taeva jää ja maapinna härmatis karge, pehme öö
Emade päevad ja emade ööd... Lõpmatud hooled ja lõputa tööd... Suurimad rõõmud ja helgeimad teed - et oleks sul mõtteis ja meeltes vaid need! /Mari*Uri/
viimane killuke päivast koos ööde kangast, nii häbematult alastasin end su ees, lasin looril kukkuda nii hingelt kui ihult andsin sulle kõik, mis tollel hetkel võimalikuks sai
valguse õrn paiste nii üllas nii kutsuv ööliblikad piiravad tänavalaternaid, mängeldes astuvad surmasuhu keha avatud ööle, kumerused paljastatud nii üllas nii kutsuv
vaikne puudutus seljal sõrmed laskuvad juustesse kired on kõrvetanud huuli võika leegiga Võta mind, peida kurbuse eest oma rinnale Võta mind, nii et öö enam ei leiaks Võta mind
Öö on helge, taevas selge, kaugel pilvepiir. Tähed nagu laternameri, paistab täiskuukiir.
Juba ulatun käega katsuma suve, päike aina lähemale tuleb. Süda soe ja hinges rõõm, päev õitsele end lööb.
Vanasti käisin täna paraadil, sõnavõtud ja “elagu” hüüd. Koolist sai vabaks ja tunde ei olnud, mis vastu teil panna on nüüd! tri:nu
