Sõnale öö leiti 8487 luuletust
jõulud
lumepuistega värvitud puud
valgeks sümboliseerimaks rahu
tähed naeratusega ehtind suud
sädelusega üksildasel kuul -
kelle piiratu valgus ei mahu
muidu aknast kiirena sisse
tulukesena igasse südamesse.
härmatise tolmu maailmale
saputand üleannetu pakane
vilkuva virmalisena silmale
hingeline hinguse hetk vagane
--------------------------
härdavõitu tunne ilusale
mõeldes - elu klaaspind
õrn... sile... tasane...
Pakase töö.
Miinuskraadidega lennutas haned,
Paugutas külmudes vetele vöö.
Riputas okstele hallahame,
Sätendas tähtede kulla sees öö.
Suutis õhata põsele puna,
Jahedus märkida, kus hingetee aur.
Taevasse helkida virvade kuma,
Laskuda lumena silmade laul.
.....
Õhtulaul
Maa katab öö must riie,
see läheb aeglaselt, kuid katab hiie.
Lapsuke, jää hällis magama,
maga hommikuni sa.
Õrnvalgeid pisaraid nutab kuu,
merineitsidel on öised laulud suul.
Tähed taevas löövad tralli,
hobused hirnuvad ärevalt tallis.
Vahest juhtub nii, et kui öisel ajal,
kõnnid hiirvaikselt metsarajal,
haldjad tantsu löövad seal,
uhked metsakroonid peas.
Sina, oma hällis, jää magama sa,
las õhtulaul suigutab su tukkuma.
Äratavad sind hommikuhääled,
nähtamatud, õhkõrnad tuuled.
Põhjala sügispäev ...
Veel sadu piiskadena , langeb maha,
halli pilve õhtuks , klaarib meretaha,
Kui häbenedes päike , roosas taevas,
sealt viimse pilguga meid , saatmas.
Viib koidukiired kauge maade randa,
kuhu unistuste tiib , võib sind kanda.
Öös sumedas päev , puhkeb koitma,
meil jahe kõikjal, hallad katnud maa.
Hansi!!!
Armastuse ime
Üks armastus tuleb... ja möödub.
Liigagi lähedalt.
Jätab su meelde ja hinge
lootuse vähemalt.
Teine armastus tuleb... ja mõjub,
paneb soonedki tuikama.
Pöörab maailma õigetpidi,
aga süda jääb huikama.
Kolmas armastus tuleb - ja jääb.
Kuni asi või olu muutub.
Samastub öö ja päev...
Tema su elujoont puutub.
Neljas armastus tuleb - ja on,
olgu valgus või pime.
Tema vabalt võib tulla ja minna...
See armastus
ongi ime.
/Mari*Uri/
Murran vabaks
Nuga paremal puusal, kaelas aventuriin
tulen jälle su juurde, juustes lõhn viirukist.
Võtan randmelt mookaiidi, surun su pihku
ja ütlen, et enam me eales ei kohtu.
"Sinu valik, tead - nõiad lähevad tuleriidale,
mina ei lähe," ohkan, toetun uksepiidale.
"Ma oleksin võinud sind armastada, mees."
Sa väldid mu pilku, põrandat vaadates.
"Täna keskööl ma lahkun hirvena siit,
anna andeks, et üldse me teed ristusid."
Sa ei vasta, ma pöördun, kuid kuulen siis,
kuidas sositad, et sa ei unusta mind.
Seisatan hetkeks, tean me enam ei näe
ja .....
Nii üksinda
Nii üksinda me kulgeme siin tühjas maailmas,
lehed puudelt on kadunud ja ainus tõeline läks.
Olen loobunud endale valesid maalimast,
sest valus tõde on parem, kui enesepeks.
Teeb silmadki kaunimaks neist voolav vesi,
siis ma unustan ära sinu käed minu pihal.
Saan ju aru, et enam edasi kahekesi
minna ei saa, meid vaid kannustab iha.
Selle öö jätan tühjalt varjudesse lebama,
et enam ei meenutaks pimedus sind.
katan valusad haavad omaenese kehaga,
mis ükskõiksusega minu südame lõid.
Siis kulgengi selles tühjas maailmas üksi,
vaatan üksinda päikesetõusu ja eh .....
Do not stand at my grave and weep
Do not stand at my grave and weep:
I am not there; I do not sleep.
I am a thousand winds that blow,
I am the diamond glints on snow,
I am the sun on ripened grain,
I am the gentle autumn rain.
When you awaken in the morning’s hush
I am the swift uplifting rush
Of quiet birds in circling flight.
I am the soft starshine at night.
Do not stand at my grave and cry:
I am not there; I did not die.
Mary Elizabeth Frye
Orja armastus
Ma käitun nagu polekski ori
nagu iial poleks teinudki tööd.
Kortsus kleidis paljajalu tulin,
sassis juuksed puudutamas vööd.
Sa arvasid, et petan sind tulles
justnagu oleks magatanud meest.
Ei teadnud sa, et töötan ka surres,
vaid maltsaga sind petan kõblates.
Ma ei saanud öelda: "Olen ori."
ja purustada vale rikkusest.
Nägin kuidas miski sinus suri,
nii palju haiget said mus pettudes.
Sa vangutasid pead ja lahkusid,
ma üksi tamme alla nutma jäin.
Kõik pisarad mu silmis ohkasid,
mu vale väärtus mulle selgeks sai.
Sellest õhtust sai öà .....
Vale
Tahaks kirjutada meie lugu,
sõnadesse panna tunded.
Suudelda su sooju käsi,
kui need minu ümber.
Öösse vajuda koos sinuga,
me kahe saladusse.
Silitada sinu keha,
moodustame mustreid.
Su silmadesse ärgata,
ma soovin iga hetk.
Su mõtteis jalutaksin,
kaunis unistuse retk.
Põgenen reaalsusest,
vangistuse trellidest.
Naudin valet sinuga,
me koosneme kristallidest.
Sügisnukrus
Ma suudlen su teravaid okkaid ja närbunud õisi.
Vihmapisarad pühin su kuivanud lehtede pealt.
Oleks mustavad silmad ja ta piiritu võim siin.
Talle kingiksin tagasi varemed, et ta siis teaks.
Minust saanud on jälle mu mustade ihade ori.
Südant mul kõrvetab tuline hukutav leek.
Jälg enesekindlusest vaid külm, üksik vari.
Ta silmade tuligi enam ei näita mul teed.
On kuivanud rooside õied mu akende all.
Okkad mu hinges ja nukrus on südames.
Verised kriimud mu kätel ja põrandal.
Mitte keegi ei hooli, et nutan ja igatsen.
Kui seegi päev tühjalt taas veerenud öösse. .....
Kohtume taas
Sa tuled taas ja ma arvan,
et lõpuks armastada võin sind.
Siis jälle kahetsen ja kardan,
et endal lubasin tunda nii.
Ärkan unest segaduses ma,
kas sa mõtled minust, vajad
mind või vajan ainult mina
sinu soojust kui õues sajab.
Lahti lasta ei saa sellest ööst
kui polnud olemas veel meid,
minu südames valusalt lööb
igatsus, ehk seob see meid.
Ühel päeval kui taaskohtume
põletame saatmata jäänd kirjad.
Tuba tahmast, tossust tume,
on lugeda neid liiga hilja.
Just nagu linnud puurist vabaks,
nüüd teame, mis on oluline.
Et juhuslikud nooled meid e .....
Kärbsed
Kustutan tule, lambipirnis hõõgub
miski oranžikalt ja kustub.
Siin pimedas toas tunnen end löödult,
lendab kärbes aknaklaasi vastu.
Ma ei küsi, kas ta sai haiget,
sest peagi uuesti ta seda teeb.
Me, inimvared kõik igatsusest haiged
ja mõte sellest meid haigemaks veel teeb.
Me nagu kari kärbseid lendame
ja lööme end vastu teiste laotud seinu.
Ja mitte ainu - korduvalt leiame
end läbi elamas kord tuntud leinu.
Me sumiseda terve öö pimedas toas
ülimalt valjusti võime
mõistmata, kui naeruväärne olla saab,
teha end kuuldavaks püüe.
Kedagi ei huv .....
Ãœkskord olin
Ãœkskord olid mul hirvesilmad
ja maailm täis muusikat.
Olid seenevihmased ilmad
ja magusad maasikad.
Oli mees, kes mind vahtis
ja laulis mul armuvandeid.
Ta mind meeletult tahtis,
kuid mul polnud tundeid.
Olid unetud ööd täis küsimusi
ja pikad päevad vastusteta.
Sõda täis iseendaga võitlusi.
Kas kirjutada või nõnda jätta?
Olid vaimud, kes lahti lasta ei lubanud
ja mõistus, mis ikkagi püüdis,
oli süda, mis ihkas armastust
ja ego mehe järele hüüdis.
Nüüd olen ma uus, kuigi punane,
sellest nii pea ma ei loobu.
Võib-olla veel kunagi kohtume, .....
Läheb mööda
Läheb mööda seegi päev
ja seegi öö.
Tehtud saab vaid
kõige pakilisem töö.
Rutt on varastanud kogu meie
aja...
Paari tundi oleks julgelt juurde vaja
öösse, päeva,
sinu-tema vahele...
Muidu jääbki teie suhe vahele -
ja
lipsab põlvkond mööda
nagu koolitund,
mille lõppu oodates näed veidi und...
Pakuks uusi plaane,
värskeid lahendusi,
kokku-lahku löövaid vingeid vahendusi,
aga aja puhul targutus
ei aita,
kui ei sirutu su käsi
ega paita...
Laps ei ole lemmikloom
või tuttav lelu -
ta on erakordne, ainulaadne
elu,
ta on armastus, kes annab
enne .....
lõppvaatlus
mööd verivat-halli tänavat
ööuledes lahkun sinust,
tundes veel piha ümber käsi
ja neid rohevaid silmi endal
Mäletad,
noid öödega täidetuid suudlusi,
nii et õhulegi ei jäänud ruumi?
Mäletad,
noid kuupalgel lausutud
meest tilkuvaid sõnu?
Mina mäletan