Sõnale üksi leiti 962 luuletust
Igatsus rukkililledega rukkipõllu järele
Üks vanaproua igatses
tõelises tuules sinetava rukkipõllu järele.
Ta rääkis mulle sellest kogu aeg,
ühtegi päeva ei jätnud vahele.
Ta rääkis sellest mõttest oma pojale,
et see oleks suurimaks sünnipäevakingiks temale.
Jaanipäeva üritusel jälle, alustas vanaproa juttu,
kuidas ikka tahaks näha, tuules õõtsuvat sinetavat rukkipõldu.
Pärast seda ei saanud ma enam vaiki olla,
suur pisar voolama hakkas põsilt alla.
Üheksakümne üheksa aastane vanaprouake,
nii härdaks muutis minu südame.
Saabuski pilvitu ja päikeseküllane päev,
rukkipõld haljendas ja .....
Vääritu
Käib mööda kallast nutust nägu märg
üks eemalt elu näinud nõutu eit
käib ümber- peas on häbist säetud pärg
ja meeleheide kratsib karvast reit
Ei ole seltsilist ei ole elu kaasat
tast linnarahvas mööda väänab rajad
nii ainult loodus tunnistabki draamat
ei küsi keegi miks ta pilli ajab
Na tühjendas see naine oma hinge
päev maalis vasta õhtat taeva lõkke
tilk tilga järel tekitasid ringe
veepinnal vaevu näha alla jõkke
Üks kuju lausa pimeduse veerel
käis jõest ja tõstis naisel tühjast tüli
mis halad häbitu siin kalda veerel
va nurjatu vii mujal .....
Luik
Luiged läinudki,
lumi taga
Üks kaunis luik jäi parvest maha,
ta üksi külmas tiigivees,
kael pikka,hirm on silmades
Saiatüki talle viskan
selle noka vahelt välja lükkab
Vist liiga kurb tal meeleke
või uhke on ta veidike
Varsti tuleb tali karm
tiigike siis jääkane all
Valge luik,kuhu minna tal
ei aita ka säravad tähed
taeva all
Ma senikaua siin nüüd passin,
kuni luigel'e abi otsin
Ei saaks rahus olla ma,
kui tiigivees tuleks tal külmuda
Küll kuskil leidub paigake,
kus rahus möödub talveke
Oi,mis rõõm ja õnn on see,
kui kevadpäike sulatab tiig .....
Üksik lillekene väljal
Üksik lillekene välja peal
Keda ta küll ootab seal?
Kõik lilled ära nopitud,
vaasidesse topitud,
südametel ära kingitud
Ära lillekene nuta!
Nähtav oled välja peal
Su õienupp nii ilus,
mis paistab kaugele
Üksik lillekene väljal,
nopin sinu endale!
Veidi rohkem
Kõik algas tal nii
Jälle mõistuse kaotas
Ükski palve, ei hüüd
Tema uksi ei paotand
Taas istus ta üksi
Ega üldse ei kohkund
Kui mõtete säras
Paber tindiga kohtus
Paljud lennukad laused
Ta peas jooksid võidu
Ta püüdis need kinni
Ning kirjutas laulu
Ei pidanud kinni
Ei hakanud kartma
Et masendussära
Võib saata ta hauda
Tund tunni haaval
Ta maalinguid voolis
Kaunis tindiga pliiats
Justkui tema jaoks loodi
Ei olnud ta üksi
Tema ees oli maailm
Kus usku ja armastust
Veidi rohkem kui siinmail
Lõpuks jõudis ta sinna
Kus end hästi võis tunda
Nü .....
Sügisene õnn ...
Sügisajal kodumajas üksi , nukras tujus,
vihm katusel trummeldab, lõputus rajus.
Pisarais aknas ,halli vaatan sügistaevast,
tuleksid rõõm päästaks murede vaevast.
Hüüded sinuni ei kostu , üle tormituule,
palveidki jumalad , siit kauged ei kuule.
Side meil kahel pikemat aega katkenud,
jääb telepaatja kui igatsust oled tajunud.
Ootuses hommik silmad unele suigutas,
päev koidikul päikest , viivuks ilmutas.
Uduvihma pilve , tema helk siis mattus,
vaatan teele lootuskiir sombuga kattus.
Äkki kaugel näe armas , kallis sulle kuju,
astub reipalt , kandes kirjut vihm .....
sügaval alateadvuses
kaotasin endas kõik elava
kui purunesin kildudeks
eneseotsingutel sügaval
sümmeetrilises alateadvuses.
köiejupp mille sidusin
teisele poole kuristikku -
kus ühendas südant - hinge
tuultes õrn õõtsuv rippsild.
laiub põletav tühjusetult tühjus
aurab eilseks kaduva päeva tuhk.
kas veel sulanduda üheks... inimeseks
või olen kadunud öös ühes... igaveseks.
unes või ilmsi
unes või uduselt ilmsi
kattis külmhigi silmi -
selga tõmmatud võrksärk
õmmeldud embleemist märk.
rannet soonimas verest purpurpunane kanüül -
sattusin siia paika nende lollide mõtete süül
majja kuhu on rajatud katkiste hingede asüül.
lävib mind inimeseks saamise kannatuste valu.
unes või uduselt ilmsi
-----------------------------------------------
ei suutnud sulgeda kogetud õudusfilmi ees silmi.
inimkogum
ühel juhuslikul hommikul see juhtus
lagunesin spirituaalselt täiesti koost
südames oli momentaalselt elutuli kustund
säilitamata endast ainsatki iseloomujoont -
maailmaga võidu... põlevana ajaliiva joost.
pilkudes peegeldumas eksisteerimine sisutühi
monotoonseid igapäeva liigutusi tegev väliskest
segadusttekitavate tunnete ajendil ajulühis
medikamentide abistavas vangistuses mõtetest
vabanemiseks... et neist saaks möödaniku süsi.
----------------------------------------------
kuidas.. kuidas see juhtus... korrutades küsid
kliinilises sisemises koomas masinat .....
Nii üksinda
Nii üksinda me kulgeme siin tühjas maailmas,
lehed puudelt on kadunud ja ainus tõeline läks.
Olen loobunud endale valesid maalimast,
sest valus tõde on parem, kui enesepeks.
Teeb silmadki kaunimaks neist voolav vesi,
siis ma unustan ära sinu käed minu pihal.
Saan ju aru, et enam edasi kahekesi
minna ei saa, meid vaid kannustab iha.
Selle öö jätan tühjalt varjudesse lebama,
et enam ei meenutaks pimedus sind.
katan valusad haavad omaenese kehaga,
mis ükskõiksusega minu südame lõid.
Siis kulgengi selles tühjas maailmas üksi,
vaatan üksinda päikesetõusu ja eh .....