Sõnale üksi leiti 962 luuletust
Varemed ja sademed
Päikesekiirte eest põgenev vari,
harjumuspäratu, kriiskav ja vali.
Hõbehall, pilvine, kohev taevas,
kogu maailm nüüd üleni vaevas.
Raagus tammede kuivanud lehed,
üksikud, kurvad ja üdini õnnetud mehed.
Tundrataolised tugevad tuuled,
värvitud, värisevad huuled.
Kuukiirte eest põgenev päike,
harjumuspärane, vaga, ent mitte väike.
Hapnikust tulvil on inimtühjade linnade varemed,
puhtaks pesevad tolmust rünkpilvede sademed.
Miraaž
kõik kirjutavad kellelegi
see kõlab nagu lõputu nutusein
või rõõmuplatform
oleneb, kuidas seda võtta
kas oled ikka peateel
või kaldud rajalt kõrvale
kõik, mis enne olnud tuhastub
ja saab uueks, kui annad sellel loa
loa olla ja loa kasvada
peeglist peegeldub Su nägu
nagu miraaž
isegi silma vikerkestades on näha tuttavat
sära ja sädelust
mingi ühinemine, kus muutud sootuks teiseks
ega pole aimu enam, kumb neist kallistavatest varjudest oled sina
kuidas jagada eluraskuseid nii,
et need ei muutuks koormaks
ka mõlemal lenneldes ka langevari avaneb
ma vaat .....
Glögi
Kus oled sa?
Naine täpselt nagu ma
Kuulsin et ta peidab ennast kuskil kus ma ei näe,
Olen üksi ja hoian glögi käes
Jah kui ma jõuan koju teda ei näe.
Ma tahan kedagi kes on šampanja nagu ma, maasikad mida söön
Kedagi kes pühib jaburused päeval ja ööl
Kes õpetaks mind elama
Kes ei kardaks elu
Kes ei oleks lihtsasti mõjutatav rikkuse ja kuulsuse melust
Ei soovi ühtegi kulla untsi
Ta armastaks kunsti
Tuleks sõprade punti
Ta oleks nagu taim siin, naturaalne meditsiin
Ta küpsetaks hästi
Ta ütleks et kõik on hästi kui kõik ei paista hästi
Päriselt, maai .....
Ma ütlen, ei hakka tundmagi
Kuusk on püsti ja lumi maas
aga mul pole pühade tunnet olla
üks tüütu aasta lõppemas taas
kus kõik ainult käinud alla;
ja kellel on pappi
et jõuluvana tuleks?
Vaesus suur, et karju appi
peaasi, et soe kodu pühadel oleks;
ja toit ka laual ja riided pestud
sest kingitusi ei saa teha
paljud pered, kui raha haihtunud
näljast paistes on keha;
mul nimelt 8 sugulast
kes elavad suhtelises vaesuses
peetakse meeles vanat naist
kes üksi korteris elab laste abitoetuses;
2 sugulast elab Narvas
elu tõesti sitt, kui jääpurikas
ripub isegi kubemekarvas
ja arveid maks .....
JALAJÄLJED IGAVIKUS LUMES
PIME METS OOTAB MIND,
ERKSAL JA VAPUSTAVAL JÕULUKUUL.
HELISEV VAIKUS MUL KÕRVA LÖÖB,
ÜKSIK TUUL MUL KANNUL KÄIB.
OLEN ÜKSI SELLEL TEEL,
AINULT VÕÕRAD JÄLJED LUMETEEL,
ON MINU KAASLASEKS,
SIHTPUNKTI,
MIDA MA EI TEA VEEL.
TAEVAS SINAKASKOLLANE KUU,
VALGUSTAB MINU TEEKONDA.
METSALISTE HÄÄLT TEEVAD PÕÕSAD,
PUUD MINUGA EI RÄÄGI.
MÄEAHELIK MULLE VASTU VAATAB,
LUMEHULKASID ALLA PAOTAB.
PÕTRA MA SILMAN,
AGA LÄHME OMA TEED.
KÜLMUNUD ON KÕIK VEED,
LINNULAULU MA EI KUULE,
MÖÖDA ON SIIT SÕITNUD REED,
KAUGELE, KUULE.
INIMTÜHI KOHT,
VÕI LIHTSALT MULL .....
Päkapikud on rõõmuga täidetud
Väiksel päkapikul suured rõõmud
jagada neid lastega.
Jõuluajal koos olla
nii suure, kui ka väiksega.
Üksiolemise tunnet
ei taha päkapikk jagada.
See päkapikul võõras tunne,
päkapiku rõõm on otsata.
Päkapikul on sära silmis,
suu alati naeratav.
Päkapikk tuleb unes ja ilmsi,
ilmub välja kaunil jõuluaal.
Ma sõin kärbseseeni
Peeglist põrnitses pinksalt mind kärbes,
uskumatuna tundub, mis kärbsele järgnes.
Liblika tiibadega elevandi poeg,
kõõrdsilmne ahv, kes raamatut loeb,
sõrgadel lonkiv sarviline siga,
arvutav kass, kelle tehtes on viga,
roomikutel kits, kes on kosmosesse teel,
võõramaine jänes, kellel masenduses meel,
tuhat punast põtra, kellel silmad seotud kinni,
üksik valge hobu kannab kuldseid tantsukingi,
porgand paljas part keset pärnu supelranda,
aluspükstes lõvi laseb lehmal ennast kanda.
Tundub, et mu söögis olid kärbseseened sees
segaduses seisin selle võlupeegli ees. .....
Hea, et õde on olemas
Üks sügispäev liinriiki teel
Tallinna ootas õde lend
minna kilomeetreid on veel
aga ei tunne ma hästi end;
palju kohvi jõin
põis annab valutada
endale häda tõin
eesnääre tahab plahvatada;
aga maha jääda ei taha
vaja külalise jaama saata
mu olukord SITAKS paha
Nõmme metsa poole ei vaata;
otsisin üles pudeli
aga autos kitsas oli kuseda
aitas välja hädast veli
ta enda õde, keda;
tänama endiselt pean
sain lahti püksiluku
aga, kui tili tõstma sean
ei ulatanud seda pudeliauku;
kinda kätte pani õde siis
ja tõstis mu otsa sisse
see oli ain .....
Tallipoisi pihtimus
Olen tallipoiss, Jussi
ja mu töö on karjas
päkapikk toob kommi sussi
aga mina teises nimekirjas;
mu töö on põtrasi poputada
olen suur sõrber kabjalistele
et saaks Joulupukki koputada
heade laste ustele;
aga töö on nii rutiinirikas
12 lojust iga päev sööta
erinevus tallis nii rikas
mõnda vaja ka lüpsta;
vahest vaatan pr. Klausi
saunaaknas teda istumas
õhtuti, kui pean pausi
naise ilu mind võlumas;
üks õhtu juba voodis
Joulupukki naise kaisus
tallipoiss rindasi mudis
ja ka tutti tal lakkus;
või siis glögitan teiste
päkapiku närakatega
kõik o .....
Jõu tunnusmärk
See on too, lõputa järk,
Hoian kinni samast reeglist,
Taas tuleb tuttava oleku järg,
Silmitseda kedagi vaid peeglis...
Taas rüütab tühjus ümberringi,
Jääb ju hoidma üksnes enda käest,
Teistpidi jään enda ulmast kinni,
Muidu rutem veeren alla mäest...
Valmib minul kõva eelis,
Laotub mul ilusasti tuntud järk,
Ei kurna vajadus mitte keegis,
See ongi mu jõu kindel tunnusmärk...
Jõuluks koju
Tõid lilled ja liblikad
mu talvisesse tuppa:
Panid lumelilled aknale
ja kõhtu paabusilmad.
Ja ütlesid, et võin Sind
kasvõi igaveseks võtta
ja alatiseks unustada
liiga külmad ilmad.
Sa tulid minu juurde,
oo hilinenud Nipernaadi -
kui olin uhkelt juba
soojuseta harjunud
ja üksinduse...
öösse välja karjunud!!!
Nüüd taas näen
Su lumelilli oma aknal
ja usun,
et need varsti jälle sulavad,
ja paabusilmad kõhus
olen ehmatanud vakka,
sest tunnen mõistust
koju tulevat.
Nüüd palun:
võta oma lilled,
võta liblikad
ja haara kaasa kulunud kitarr!
Need .....
Advendiaeg
Advendiaeg võib pisut olla kurvameelne,
kui ta hingesoppi ronib
ja pisaraid sealt teele saatma hakkab
lahkunuile, kel küünlasära ammu,
silmist kustunud on.
Advendiajal jääb rõõmude vahele
ikka veidikene kurbust, nukrust,
mida imeline jõulumuusika
veelgi võimendada võib.
Siiski advendiaeg pakub palju soojust
ja sinuga kaasas käib-,
ei üksinduse tunne
rabada sind või.
Pimeduse kattel
Saabus aeg, - seda kaua oodati,
Pimeduse musta looriga,
On nüüd ümbritsev kaetud,
Kattus see kurnatuse koorega,
Mille peale vaevalt loodeti,
Nüüd on hing rusutusest üle aetud...
Tuiskab lund, tuiskab kurbust,
Varjub pime kattel üksik lootuskiir,
Paistab vaid norg, selle küllus,
Täistuisanud nüüd rõõmu piir.
Külmad käed, nii ka süda külmab,
Pimedus minus lausa vaeva külvab,
Pime kate mind valulooris hülgab,
Keltsane pind ning keltsane süda...
Ootus
Sõber hea, sa teretulnud
alati sul valla uks
tõbras teab, et pole old mul
pahatahte tuksatust.
Ainult hea must piilub õue
aknaklaasil vihmapeks
tuled kui - su peidaks põue
ihnsalt - üksi - imetleks
Pole, pole halba hingel
midagi, mis rinnus taob
ainult sinuta - mu ingel
kole hakkab, tuju vaob
Ootan sind mu hingearmas
igatsedes algab päev
tule, tule – ole varmas
igavikku aeg vaid läeb.
Teeme nii, et jäädki siia
oled kohal - ma su aed
päevad sinuta, mu piiga
mõtetu - kui tühi kaev
Pole, pole halba hingel
midagi, mis rinnus taob
ainult sinuta - .....
Jõulyaeg tõttab
Üha ligemale jõuluaeg tõttab,
üksinda kurvastama hakkan.
Taevainglid kaasa viisid minu kaasa,
vaid lein käib minuga kaasas.
Süttimas on jõulutuled südame all,
inglikoorid laulma hakkavad hingekeelte peal.
Taevas tähed põlema hakkavad kui küünlaleegid,
kustutada ei suuda keegi.
Arupärimine
viimasel ajal on päritud,
miks ma kiiresti ei andesta,
oli, mis oli lase minna
ehk siis justkui mul ei saa olla
väärtushinnanguid ega piire iseenda suhtes
inimesed võivad enda arust käituda nii
nagu nad arvavad,
et nendele antud hetkel vajalik on
asi ei ole ju pigem andestamises
kui sellises,
vaid teadlikkuses või ohus,
et teine inimene ei reageeri muutustele nii kiiresti
et ta suudaks oma senise elu ümber programmeerida,
et ta enam sarnaselt ei käituks
vabandus ilma käitumise muutumiseta on
ju lihtsalt sooja hingeõhu välja puhumine
kes saab omada võimu s .....