muud endale ei palu jääks hinge alles me armastuse hellus õrnus Su kuum sosin kõrvus mõnel kuuvalgel ööl see verre nõrguks elu kohal kõrguks
päev raagus madal hall vaid moonid õitsevad edasi Su köögi seinal ees pakane ja talv tusk kuluheinast pilk suvetuules moonid pildil vahel siiski üles leiab neil kaua seisab
kui eha valgus märjal asfaldil kumas kaua mus Su hing Su peos olin nii tuulest murtud lill kui värisev lind kuis tahtsin eal teistsugusena poleks päevas enam mind
Kui silmad sulen, siis kaasa mind vii, kus igavik ilutseb, taeva süles siis. Me eal ei kustu, vaid särame taas, igaöises tähistaevas.
ärgata toas üles kus linn supleb üleni päikeses õitseb aias sidrun sinitaevas kõrgub iga tänava ja maja kohal see igatsus enne ei lähe üle kui istud Lissabonil ükskord süles
prožektori tules tähed on lumes tühimik su sees nimetu on veel vastu vahib öö mille najal elad mille najal sured ja sööd
lumi jalge all krudiseb loojang hangede harjadel kumab punab kuni õhtu ööks läheb üle paisuv kosmos hoidma hakkab teda oma hiigelsüles kas keegi teab öelda milleks
Lootsin, et näen sind, kuid muutuste tuules on palju hetki, mis pole me juures… Saadan sul õnned, mis suured ja head – lisagu armastust need lihtsad read! /Mari*Uri/
Mul rõõm on sellest valgest lumest, häid mõtteid imen välja sulest. Ja kui jõuluaeg veel tuleks, topelt rõõmu selles oleks.
Kalleim hing teeb aastaringi, korjab üles elu kingi - armastades jagab seda... Kogu maailm tänab teda. /Mari*Uri/
Leidsin eneses rõõmu ma üles, leia sina ka. Lasen hingel puhata, lase sina ka. Süda rõõmuga kaasa tuleb, tunne on nii hea. Veidikenegi rõõmu kasuks tuleb, see tervisele hea.
kui taeva all on jälle koltumise leebe hurm sajab vihma meel sellest kurb tõuse laua tagant üles astu nukrusest üle ka seda hetke püüa hoida korrakski süles
Vaata kuidas vahtraleht särab päikses, vihmapiiskadest helk on peal. Tuulesuu vahtralehte mahedalt embab, nii ilus on sügise armastus.
mus uuesti üles äratab sinitaeva igatsuse lillede õitsemisest lahku minemise valu pillava suve janu
Hopsti, hopsti siia-sinna, kuhu ikka vaja minna, hüpates nii üles-alla isegi, kui vihma kallab... - Tarmo Selter - 2023
Õnne Sulle ette-taha, ülespoole, alla maha - et Sa oleks õnneks laetud, õnnelikkusega kaetud!!! /Mari*Uri/
metsa lehtivat maja taga nähes meel värvub heleroheliseks hinges rõõmuks vaja on oh kui vähe rohi oleks maas kasel lehed tuules seda et huultele mind nähes suudled
Võtan kandle õlale ja tõttan mäenõlvale. Lasen lahti kandlekeeled veeretan helid kaugele. Ojakene ärkab üles laseb vulisema veed. Õiteilu kõikjal märkad õhk on täis kevadet.
Tõuseme üles naeratades päevale rõõmuga vastu - Tarmo Selter - 2022
