Sõnale üles leiti 980 luuletust (parimad)
Kevad looduse keskel
Üha soojemalt näitab ennast päike,
iga päikesekiir annab loodusele oma läike ,
pajupõsal tibukesed väiksed,
pungad puul lehtivad vaikselt.
sini-sinine on taevas,
niidud, aasad rohelust on täis,
liblikate lend on nii õrn ja nii armas,
lilled kevadtuules noogutavad päid.
Linnulaulust kogu loodus kajab,
pesas linnupojukene ema vajab,
ojakene singa-vonga oma teed rajab,
iga süda vaikust, rahu vajab.
Pung
Ta on veel puu sees.
Ta ootab algust.
Ootab veel puu sees.
Ootab valgust.
Ootab aega.
Öö oleks heldem.
Ootab aega.
Ümbrus siis helgem.
Ootab tuulesid,
suundadelt uutelt.
Ootab tuulesid,
pehmemaid puutelt.
Ootab vihmasid,
mis oleks lahked.
Ootab vihmasid,
mis poleks tahked.
Ta on veel puu sees.
Ta ootab algust.
Ootab veel puu sees.
Ootab valgust.
Jõulud tulid naerusuil
Jõulud tulid naerusuil
maa lumest vaba mitmeid kuid
Nüüd lumekratid tegid nalja
tõid kõikjal lumehanged välja
Tuul tuisku üles keerutas
end lumehangedel veeretas
Lumehelbed tasakesi
keerlesid kõik läbisegi
Virvendas kõik taevalaotus
suureks paisund jõuluootus
Süda pummadi,pummadi lõi
keegi kuskil piparkooki sõi
Naine kui kevadlill
Naine kui kevadlill õitseb,
kui teda puudutanud on soe päikesekiir,
siis süda järjest avanema hakkab,
särama lööb terve ilm.
Naise huuled magusad kui maasikad,
kui suudled neid,
siis liblikad kõhus lendlevad-,
Naised on nii armsad ja edevad.
Mehed õrnust üles näitavad,
naisi armastavad ja hoiavad,
neil' akna all serenaadi laulavad
ja õhusuudlusi saadavad.
Ilus kevad
Ilus kevad silub meelt,
linnud laulavad metsateel.
Lillelõhnast uimas pea,
üksi olla vahest hea.
Kägu kukub kuusikusse,
jänes silkab haavikusse.
Rähni toksimise kaja,
metsarahva üles ajab.
Metsas olla on nii püha,
metsas tuleb olla tasa,
et sa kuulatada saaksid,
mida Metsavaim sul pajatab.
aprill, kolm tankat
kardan juba neid
öid valgeid mis une mult
võtavad hõõgub
vahel hommikuni kus
padi kukub voodilt tekk
*
hanede tiivalöök
pea kohal õhus
Emajõe luhal
tuletab meelde taeva all
tagasi üleni nüüd kevad
jõest voolavast
valgete pilvedeni ülal
*
nüüd kased hapras
õrnrohelises vines
päev sinitaeva
suures sügavas süles
pea tõstad sellest üles
*
maituli praksub
õhtut täidab lõkkesuits
et eha järve
värvib kodukaku huik
üksik kusagil kaugel
Ämblikuvõrk
Ämblik siidiniite veab,
kavalalt võrku üles seab,
siidiniidist hõbedaselt sädelev võrk on ilus,
väga peenelt punutud,
puude vilus.
Ämblik kaheksa jalaga,
kust küll niite võlub ta?
ämblikul on oma plaan,
ta ei ela võrgu peal,
peibutuseks võrk on kootud,
kärbsed,putukad on ta ootus.
Vahest mett täis mesilane,
langeb tema püünisesse,
mesimumm meepaunaga,
mesitarusse tahtis lennata,
ämblikul nüüd rutt on taga,
vaja uut meisterdada.
Andsin Innocentius IIIle lõuga
Rändasin ajast tagasi
kaasas Eestimaa lipp
tahtsin kaitsta meie inimesi
ajamasin on mu nipp;
ristiusk oli fašistlik
Teutooni ordu kurjast
keskaeg oli ebainimlik
usuga jäädi kinni ajast;
leidsin selle paavsti troonilt
lükkasin käised üles
tõin tervitusi Eestilt
kättemaks ta surma ahvatles;
andsin Innocentius IIIle lõuga
siis haarasin mõõga tupest
torkasin ta läbi jõuga
ja võtsin ta bulla rüpest;
minult saab tunda eestlase viha
tulin koju tagasi lennuga
tükeldasin usuhullu liha
"Püha" Rooma Impeerium sai pika puuga
Isadepäev
Sügis piilub puude vilus,
küll see isadepäv tuleb ilus!
Linnuke oksal oma rüüd silub,
lauluhääl tal pehme ja mõnus.
Kõrged noodid lendlevad õhus,
tuul neid kannab isadepäeva võlus.
Sügislilled õitsevad nii õrnalt,
isadepäeval ootavad neid härrad.
Päike oma süles kuldseid kiiri hoiab
kingib siis, kui isadepäev koidab.
Palju rõõmu isad teile,
rohkem veel kui oli eile!
Minu tore kool
Minu kool on tore.
Meie jaoks ta uksi ei sule.
Koolikellal kaunis heli,
seda kuuleb iga meie kooli veli.
Tundidest saame me tarkust,
vahetundidest virkust.
Kunstiõpetuses joonistame,
liimime ja meisterdamine.
Päevikusse õppimise kirjutame,
kodus ülesanded lahendame.
Kooliaasta jälle möödas,
suve kohaletulekust oleme rõõmsad.
Ilus Eesti
Nii kaunis oled Eesti
need rohelised laiuvad niidud
tuisud mis tuulest viidud
igatsust täis rabad ja sood
rõõmsad kevadised vihmahood
hell võid olla kui suvepäike
või hoopis karm kuis sügisäike
iidsed metsad mis saladusi peidavad
järved ning jõed mis igavikku voolavad
ilus oled nagu kevad kes tärkab
kui iga aasta jälle ärkad
Mets
Mets mul saanud suureks sõbraks,
ta minu vastu lahke, hea.
Mind avasüli võtab vastu
ja hirm on mulle võõras seal.
Metsas pole jutustavaid seinu,
kõik jutt läeb' tuules kaduma.
Nii hea on metsas kurta ja ahastada
lasta pisaratel vabalt voolata.
Mets püha on ja nii vaba,
siin hingad hoopis teisiti.
Kui tõelist rahu tunda tahad,
tule metsa alati.
Siin hingad hoopis teisiti...
Aastal 2021
On suvi ja päike, on augustikuu…
Pikk ootus on lõpule jõudnud -
ema süles uus elu, kel naeratus suul,
isa armastus nendeni sõudnud.
Te pisike tütar kui päikesekiir
valgustab elu ja te ühist teed.
Tehke maailmale peale üks õnnelik tiir,
saatjaks õnn ja arm olgu alati need!