MarkoV
Taas saabub sügis.
Vaatan välja,välja näen ma vihma,
sügis on meil saabuma-as.
Puude lehed on hakanud langema,
päikese soojad kiired taandumas.
Veekogud muutuvad külmemaks,
sinna ujuma enam ei lä-e.
Pikse nooled,taeva valgemaks,
öös enam soojust ei näe.
Linnud kaugele ära lendavad,
porisemaks kõik meil läeb.
Turistid ära kepslevad,
meil saabub pikk rahulik aeg.
Marko Vaima
Andestan.
Mis peitub sinu klaas ilusas hinges,
kas oled kogenud tunnet,kui süda on pinges.
Need üksikud valu põksud mu rinnas,
kuid siiski,ma ei jäta sind,oled mu elus hinnas.
Andestan sulle mu arm,
sest oled parim,su hiilgus ja šarm.
Mäletad neid sõnu,kui olime kahekesti,
sina,mina me koos igavesti!
Marko Vaima
Vaade minevikku
Minevik,elus möödunud ajastu,
see kuskil ei kajastu.
Hinges avanevad mälestuste kraanid,
kaugeid hetki aitab süvendada alles jäänud maalid.
Pilk tagasi eelmisesse ellu,
meenutad vaarvanemate sõnu hellu.
Pisar vaikselt silma nurka poeb,
need armsad hetked,minu jaoks palju loeb.
Süda,just see mis kogub hetki,
elus olnud radasid,piltilusaid retki.
Kõik tunded,meened mu peas,
nad on järjest,kõik kenasti seal reas.
Marko Vaima
Säravam öö,
Aastavahetus,kõige säravam öö,
saabub südaöö,taeva valgeks lööb.
Soovid,hõikad kõigile head uut,
avaneb shampanja,hõissa saluut.
Uuel aastal,tee asju paremini,
halba tuju näita välja harvemini.
Naeratus näol,et rõõmus oleks meel,
soovin vaid,uue aasta eluteel.
Marko Vaima
Sõdur tuli koju
Olen kaugel,sõdin kodumaa eest,
hoolime,oleme kõik ühe mehe eest.
Ei nori,ülesse näitame vaprust,
pole aega,et näha kaklust.
Plahvatused ja surm,
kõik see väga kurb.
Ei ole hetke,mil oleksin siin valvel,
kas või paljajalu kraavis,talvel.
Ainult elus hoiab mõte see,
kodus ootab naine,tütreke.
Ema nutuselt,tule tagasi poju,
ei muud,tule lihtsalt koju.
Lahkun siit,tagasi vaatan,
oma käitumist,iseloomu taastan.
Jah pere,tagasi tulen,
selle verise mälestuse sügavustesse sulen.
Marko Vaima
Sina ja kuu
Väljas külm,just kui elu kuul,
jäisest õhust,armas naeratus sul suul.
Vihm möllab,puud painduvad tuulde,
lähen läbi uduse vine,et saaksin su juurde.
Vaatan kaugele,ikka näen sind,
hõikaks valjult,kas kuuled mind?
Torm taandub,tuul vaibub,
nüüd meie hetk saabub.
Saame kokku,meil on hea,
meie kaks,rohkem teisi olema ei pea.
Silun juukseid,hellitan su õrnu huuli,
jah,elu on kuul,sest su silmade sära kuuni.
Marko Vaima
Ainult tema
Kõik järgnevad read,südamest,
ilma sinuta olek,kui tühi kest.
Sinuga koos olla,nii hea,
püsib mõte ja selge pea.
Hetked sinuga koos,
oled kõige ilusam lill,roos.
Su hellitused,puudutused,
kõige magusamad suudlused.
Armastus,see võiks kesta igavesti,
sina,mina kahekesti.
Mingi imelik tunne,lämmatab mind,
ja sain aru,ma armastan sind!
Marko Vaima
Kevad ootus.
Vaatan kaminasse,näen tuld
see sama kaunis,kui jõesängist leitud kuld.
Pole isu ega tahtmist välja minna
mitte isegi suitsule,ei kuskile linna.
Väljas külm,kõle sügis tuul
viimast kella näitab veel klassikaline uur.
Oh võiks tulla lähemale see kevad
kõik seda ju igatsevad.
Marko Vaima
Talve ootuses
Varahommik,härmatis veel maas.
peagi talv,meil saabub taas.
Merelt kuulda veel viimast lappajate häält
neilgi viimased korrad tulla mere päält.
Saabub talv,mõni loom unne poeb
kuskil oravakene oma varusi üle loeb.
Talve leevendab,mõtted uuest suvest
tule ruttu,meil kärmelt siiber saab lumest.
Varakult väljas juba pime
sõidad kodu poole,läbi jäise udu vine.
Varu välja lõhenenud huultele salv
meil kätte jõudmas on talv.
Marko Vaima
Mälestus
Mõtteid palju,sõnu tuleb vähe
ei eal mälestused,meelest lähe.
Mis kunagi tehtud,mida nähtud
elu vigadest õpin ja lähtun.
Olla ja elada ilma naeruta
on sama hea kui hobune ilma kaeruta.
Mine,ole ja seikle ilmas
et alati oleks kirg,sära silmas.
Maailmas liigu,vaata ringi
ehk märkab kuskil keegi sindgi.
Kui midagi läheb valesti,siis võta oma pagasi
tea,alati oled oodatud,oma kodumaale tagasi.
Marko Vaima