HelenHundu401
Ma tulin tagasi...
Ma tulin tagasi...
Seisan siin üksi ja vaatan kaugusesse...
Selle heleda maja juures oled sina, sa ei näe mind,
kuid sa tead, et olen siin, ja just SINU jaoks...
Ma tulin tagasi...
Seisan, käed lootusrikkalt surutud rusikaisse...
Sa ju tead, et nii väga vajan sind,
kuid oled seal, ei tee välja ega hooli, soovin, et see teisiti oleks...
Ma tulin tagasi...
Hirmust väriseva hingega kõnnin su poole,
Sind ümbritsevad inimesed märkavad mind, naeravad valjult,
kuid nad teavad, et see teeb mulle haiget...
Ma tulin tagasi...
Seisan su ees ja imetlen su nägu, keerad pilgu majas .....
Pealkirjata
Ma tean, et elus ikka jälle
tuleb pettuda
Ja minevikumälestused
maha suruda..
Ja tean, et algand armastus
võib kohe lõppeda
Ja värskelt õitsev roosiõisgi
kohe närtsida..
Kuid teadmata jääb elus see
kes armastanud sind
kes aastaid käinud sinu järel,
unistand kui lind..
Ka mina tean, mis tunne on
kui sind ei märgata
kuid lootus rinnus valusalt
veel tahab jätkata...
Musta lindiga lillekimp
On külm ja kõhe sügistuul
ja vihma sajab jälle
On raagus, ära langend puud -
Kõik läheb sama jälge..
Ei mõista ilm, et mõnel meist
on jälle pisar silmas..
Nad armastasid teineteist
nii tugevalt siin ilmas..
On külm ja kõhe sügistuul
ja kibe pisaratevihm
On raagus, ära langend puud
ja ootamas on püksirihm..
Ei mõista jääkülm kivitrepp,
et tuleks olla soe,
kui talle toetav neiukene
pisaraisse poeb..
Jäi järgi kõhe sügistuul
ja päike loojus ära..
Ei olnud enam miskit muud,
kui tume küünlasära..
Ja maantee ääres musta lindiga lille .....
Jõhkardist jumal
Aitäh, et vastasid mu kirjadele sõimuga,
Olin su vastust juba nii kaua oodanud…
Aitäh, et lahti tahad saada must iga hinnaga,
Kuigi tead, et olen sind alati armastanud…
Aitäh, et ütlesid, et olen loll ja rumal,
Kuid ma tean seda sellegipoolest juba isegi…
Aitäh, et oled mu isiklik jõhkardist jumal…
Kui ma oleks tark, ma ei kirjutakski.
Aitäh, et ignoreerid mind taas –
Ka see on ju mingigi tegevus sinu poolt.
Aitäh, mu enesehinnang on nüüd täiesti maas,
Aitäh, et mu südamest varastasid pool…
Jõhkardist jumal, ma armastan sind,
Kuid tean juba hästi .....
Oled nii ilus
Oled kallim kui puhas plaatina,
Sinu naeratus särab kui päike…
Igal õhtul, kui jään magusalt magama,
Suplen su kaunite silmade läikes…
Sinu lõhn on mu unistuste maailm,
Sinu hääl on kauneim muusika…
Oled nii ilus, et seda kirja panna ei saa…
Ma tunnen, et ei saa enam ilma sinuta…
Jõhkard
Vaikides aru olen saanud,
Et armastan jõhkardit ma
Mu süda on kildudeks löödud
Ja ees seisab tühi elu ilma sinuta…
Miks tegid sa mulle nii?...
Miks valetasid kogu selle aja?
Sa ei vaadanud tagasi, kui lahkusid
Nüüd on su hääl vaid mu mälestuste vaikne kaja…
Kuid ikkagi seisan vaid sinu najal…
Sina, jõhkard, ei tea, mis tunne see on!
Mis tunne on kaotada see kõige tähtsam…
Sa ei oska muud, ainult naerad
Kuid mu süda ei hooli -
Mulle oled alati see kõige kallim…
Mis siis, et ma ei taha, et oleksid.
Ma ei saa sinust lahti, va jõhkard!...
Ei mõtl .....
Sina
Su nägu ja hääl ja lõhn ja soojad käed…
Su kaunid südamelöögid,
Sind ümbritsev maailm, mis näed…
Ma elan su imelisest lõhnast,
Ma suplen su hallides silmades…
Unistan vaid sinust, kuigi oled kõigest mälestus,
Elad siiani mu südame kildudes…
Su silmad ja mõtted ja tunded ja naeratus…
Seda kõike kaotada… Oli tõeline õnnetus…
Ma puudutan su nägu,
Ma suudlen su naeratust…
Kuid oled kõigest elutu kogu
Nendel katkistel, räsitud piltidel…
Uppunud pisaratemerre
Olen langenud pimedasse lõksu -
Auku, mis kaevatud SINU poolt…
Igaveseks kinnisesse ringi
Su tehtud ahastus mu vaikselt üles poob…
Igatsedes su häält ja puudutust
Istun pimedas, kaelas okastraadist kee…
Mille eest?...
Selle eest, et ootasin sult armastust…
Nüüd olen kaelani valu sees…
Räsituna põlvitan nõeltel,
Silmad nutust on kildudeks löödud…
Tunnen, justkui oleksin kuumadel sütel
Mu süda on tükkhaaval ribadeks rebitud…
Olen uppunud pisaratemerre
See on valus, kuid sinuta ma enam ei saa…
Kuid iga kord, kui sind näha tahan,
Lööd mu süd .....
Ei näe sind
Ei näe ma enam iial sind,
ei kuule su häält ega tunne su käsi…
Olen kui valust nõrkend sinilind,
kes raskest elust on surmani väsind…
Ei iial ma enam sind puutuda saa,
Sulle vaadata otsa ja naeratada…
Mu väsinud lootuse liblikad
Vedelevad räsituna maas…
Tahan vaid nutta ja puhata,
Kuni lootus mind võtab taas…