egeolen
Valu ilu
Palun ära jäta mind,
Ära eales unusta.
Armastan nii väga sind,
Sinust eal ma üle saa.
Igatsus on justkui tappev,
Armastus nii haiget teeb.
Osa minust on nii vapper,
Kuid südames mul viha keep.
Vajan ainult sinu luba,
Et olla koos: Sina ja Mina.
Aga tõesti aitab juba,
Tahan jälle olla Mina.
★Ümber piiratud, üksik hing★
Pisarad langevad järgemööda,
Valu tungib aina sügavamale.
Kuigi mind füüsiliselt ei lööda,
Siiski haiget mulle see teeb.
Tahaks jooksta kaugele,
Ja mitte kunagi naasta.
Ennast tahan unustada,
Kuid teisi tahan päästa.
Ei suuda neid jätta,
Tahaks vaid nutta.
Sooviks neid lohutada
Ja siis jälle vaigselt põgeneda.
Soovin põgeneda kaugele,
Kaugele ära.
Unustada kõik, mis valus,
Lõpuks jätta selle tohutu valu.
††† Kadunud Õekesele ††
Algul, kui läksid,
Kui sa läksid ja mu üksi jätsid.
Pidin vastu astuma karmile elule,
Ja kõike seda nüüd ilma sinuta.
See valu mida taluma pidin,
Need pisarad mida valasin ma.
Igatsus nii tohutu ja need
Mälestused, mis eal ei unune.
Sa olid mulle nii üüratult kallis,
Sa hoidsid mind juba hällist.
Kaidsesid mind maailma eest,
Hoidsid kõiki, kui vati sees.
Sa olid nii noor ja ilus ja hea,
Headust täis oli su pea.
Sa olid kindel kui kalju,
Sa teadsid kõigest niii palju.
★Elu valu★
Me töötame, et elada,
Me elame, et töötada.
Kas see pole mitte ebaõiglane,
Töötame end segaseks,
Teeme tööd ja näeme vaeva.
Mille nimel?Et elada?
Kas elu tähendabki aint tööd,
Peame ennast haigeks rabama.
Sünnime, töötame, sureme,
Aga kuhu jääb meie elu?
***
Vahest tahaks kõik unustada,
Unustada ja põgeneda.
Tahaks olla vaba kui lind,
Elada armastades vaid sind.
Tahaks lihtsalt minna,
ja jätta kõik sinna.
Tahaks elada nii, et on hea,
Aint töötada ju ei saa.