Elise Ruuder
Illusioon
Igapäev ma aina rohkem endas kahtlen
Ma materdan end maha,
Teen endast kellegi, keda keegi ei taha.
Mu mõistus ütleb, see olen ju mina
Enese ebaperfektne täiuslik versioon.
Kuradi käest kuulen aga enam
"Unusta see illusioon".
Nii ma uskuma olengi hakanud,
End armastamast lakanud,
Omaks võtnud kõik süüd,
Igapäevaga aina selgemaks saab nüüd,
Mida tegema pean,
Et heastada kõik enda tehtud vead.
Ühel ööl tähtede all,
Maad kattis esimene hall,
Mere kohin kõrvu puutus,
Siiski oli millestki puudus.
Oli see hellus ja hool,
Ehk mõistmine või Validool?
Täpselt enam ei tea
Kuid seal kaotasin ma pea.
Ta jäi nende mändide alla,
Ja rannaliivale,
Su käte vahele ja
Sinna, pargi rajale.