hull ronk

Su silmades on elus päev
ja minu omades on tolm..
Sa kahtled, mina olen kurb
ja teadmine, et üksi jään..

me lahkumine polnud kibe
ei olnud väga ilus ka
ei olnud vihkamist ei viha
kuid k .....

Ja sõigi tuli tahi ära
nii märkamatult jäi mind üks
Su nime taha süütan küünla
ehk siis ei jää nii hingetuks.

Kui oli hing ja oli tuba
ma tahtsin olla rohkem veel
ei küsinud ma ii .....

ma olen reisija
ja kohvrid
vahel kukuvad
mul käest

ei tunne
mind siin keegi
ja kedagi ei huvita

sest kõigest reisija
sel lühikesel
pikal teel

vist üksinda
lõpp-peatusesse jõua .....

Nii lihtne on vaadata mööda
ja eemal on paremgi veel
kui juhtus tal nii
siis käigu kus kurat
ju valitud on tema tee

Sest, et..

meie on piiritu taevas
meie jaoks tõuseb täiskuu
meile .....

Nägin, vari käib mu kannul
teda tean ja pelgan ka
lisan põgenedes sammu
kuid ei iial lahti saa..

tahaks ükskord vabaneda
iseenda tõdedest
lihtsalt vaikselt ära joosta
siiski lähen... .....

Ma aru sain
et elul ongi mõte..
on üks idee ja siht ja käik ja kulg..

see väga keeruline,
kõigile ei sobi
ja tundsin kohe
see miski ongi mõeldud mulle toeks

justnagu valgus laskuks .....

Need väikesed loomad
nad elavad vaikselt
ja meie neid tihti ei näe

need väikesed loomad
miks segavad meid
nii kiire me jaoks on ju päev

all jalge me tallame
kõik nende rõõmud
ja ku .....

öösel käisin üle silla
tagasi ei tulla saand,
aga nägin selja taga
keegi oli, hüüdis ka..

mina läksin
hüüdja hääl jäi äkki tasa
lõpuks kadus
kuju ka..

Väikeste loomade väikesed hinged
on meie käes ja meie ei näe
sammume üle ja laseme mööda
oleme ise ja meie on päev..

väikeste loomade väikesed hinged
vaevlevad tihti ja meie ei näe .....

Signaale saadab iga mööduja
ka Sinule.. ja Sina ise..
joostes läbi elu
ilmselt talle ka..

me nagu raadiojaamad
peilides signaale,
ja mõistmatud on kõik need kõlad..
ja kuigi tahaks .....

Justnagu tempel olid Sina
ja mina hauarüüstaja
Sa olid pühitsetud puhtaks
ja mina.. sissetungija..

siis olid mõttes ainult ihad
vaid mida tahtsin saada ma
ei andesta ma endal iial
et sel .....

ei ole midagi
mis hoiaks meid ja seoks
ei ole vahet mingit
ei matuseks ei peoks
me käime vaid
ja elama nüüd hetkel
ja meie puudutusi
te kunagi ei tea
ja vahel üsna harva
me nagu justkui .....

Kolm sammu astusin
ja kukkusin kui kaljult..
kolm sammu kõigest,
ei olnud see ju tee..
Kolm sammu,
ei tõesti polnud mingit hoogu..
kolm sammu..
ja olin teise aja sees..

need sammud olid .....

Õhtute teravad varjud
löövad kui kasaka mõõk
kui ainult keegi mind kuuleks
vast karjeks siis avaneks suu..

Kord linnuparvena õhku
tõusen udusel järveveel
siis kunagi enam ei ole
ma � .....

Mu enda haual..
ei ole kedagi kes loeks..
ei kuule kunagi.
neid lohutavaid sõnu
mis abiks on ja kellelegi toeks..

ei taha keegi üldse
ütelda neid sõnu
et olin hea
või püüdsin väh .....

Kui kaunis välimus
ka kedagi võib petta
on ikka sisu see
mis jälje Sinust jätab
me näitleme
on vahelduv me tuju
vaob põhja saast
ja lõpuks näen
ma näen
mis on Su kuju..

Kokku surun ma huuled
ja maas on mu pilk
ja küüned on pressitud pihku
ei jõua
rohkem ma vist
ma räägin
ei kuula mind keegi
ma püüan
kuid püüdmisest tean
on alati alati
kuradi väh .....