Kahro
Minu sees on üks koht!
Minu sees on üks koht,
üks ruum - seinte, lae, põrandaga.
Minu peas varitseb oht,
hukkamine trummipõrinaga.
Selles toas on soe ja vaikne,
südamelööke on kuulda.
Mõtlemine on jäik ja kaine,
nõrkus - hävitada ja muuta.
On tunda lõhnu, näha valgust,
suus mahlakust, pehmet maitset.
Märkan - keel teeb tapatööga algust,
miski ei paku kaitset.
Kui vaid ruum m(s)inu sees.
Arvamus
Kes suudaks sulgeda maailma suud?
Kes rahustada arvamuste tuult?
Kes jätaks loojale loomingu?
Miks?
See maailm ei räägi
see röögib
Ja tuulest on saanud torm
millel vinguv vorm.
Nad ütlevad
"Sel kõigel puudub
uuring või tõestus."
See on luule
hinge tõesus!
(Tuleb vaikida, peita ideid.
Oma mõtetele öelda ei)
Ma soovin
Ma soovin,
Et vihm sajaks su juustele
Külmetaksid käed
Värin tuleks su huultele,
Et oleks kevad päev
Ja siis sa tuled
Kergelt õlgu kössitades
Köögis köetud pliit
Naeratad käsi soojendades
„Küll on soe siin.“
Nii ma unistan
Rõõmu ja tänu su huulil näen
Istun köögis ja seda, et
Tuli pliidil all on iga päev
Nii ootan kevadet.