Wendigo

On lumi maas ja kodus kaugel
ühe potawatomi hõimu naine
väsimus jalgades pingel
ning tunne üha vähem kaine;

eksinud metsa ja nälg tuleb
mõttes see tõde tärkab
kui külma kätte ta siia sureb
siis ikkagi ta üles ärkab;

ainult annab lootust kuusesalus
asula suits ja tuli
pea käib ringi ja kõht valus
ja ta kukub lumme käpuli;

üks kuri vaim üle võtmas
mis ärkab, kui nälg vallutab
wendigo hinge matmas
mil kütt hädalise leiab;

hiljem püstkoda tühjaks tehtud
kui võõrustaja sisse astub
kõik elanikud ära tapetud
ning naine lumehanges istub;

peas turritavad põdrasarved
nägu veninud pikaks ja purihambaid
suus, mis teevad irvet
järades inimesi nagu lambaid;

ei ussi, - ega püssirohi
aitamas koletist tappa
siia külla jääda ei tohi
muidu su laip jäetakse rappa;

ei ole enam see inimene
kelle wendigo vaim ära koolnud
saab loomaks iga kahejalgne
ja ka kere pikaks kasvanud;

naine jookseb asulasse
otsimaks üles oma pere
saanud kodulaagrisse
sai suhu jälle vere;

arvati, et põder tuleb
mis kõrge nagu puu
pimeduses hiiglane kargleb
taevas ära katmas kuu;

sammud muutuvad tagasi aeglaseks
kukub ohver tagasi pikali
muutunud tagasi inimeseks
avastates suu läheb ammuli;

siin on isa ja õe riided
ning see pats on ema oma
näeb ja tunneb ära jäänused
et enda pere ära söönud tema;

Algonquian keele hõimud
kes USA ja Kanada vahel
ja kui nende legendiga sa põimud
jätkub kannibalismi ahel

Jaga seda luuletust

[ X ]

Facebook Twitter LinkedIn Reddit WhatsApp SMS Tumblr Flipboard