Romantism
jah, mul on autunne
ja võimalik, et elan kuskil romantismi ajastul
kus püstoliga oma au kaitsta oli normaalne,
et mitte langeda häbiposti
surra või mitte surra
aga iseenda au määrida elades tõekuulekat elu
ma ei lubaks
võimalik, et liiga palju vaadatud neid sarju
kus korsett tõmbab hinge kinni
ja lõputud armastuskirjad nõrestavad pisaratest pabereid
aga
ometi on see kaunis ja ilus,
kui tunne vallutab kogu su meeled
et sa võiksidki sellesse uppuda ja sukelduda
iseenda au kaitstes
sellepärast ehk ka minuga ei mängita
nüüd aastate jooksul on arusaam tekkinud manipuleerijatest
kelle kavatsused on olnud minuga sarnased,
meil on ju kombeks ära tunda neid,
kes on meiega ühetaolised
katteta lubadusi mu hing enam endale ei võta
ega talu
kui lubad, siis see on lubadus
mitte tuules virvendav lohe,
mis otsib uut tuule suunda
lubadus on lubadus
nii nagu au on au
kas au pärast surra?
miks mitte, kui nii tundub härrasmehelik
võib-olla on see väärastunud arusaam
aga vanasti ei olnud kohtusüsteem nii tugev
ja omakohus, omavaheline arvete klaarimine
tundus loomulik nagu Newtoni pähe potsatunud õun
Gravitatsioon on tõesti olemas
See maa külge tõmme
mis ütleb, et inimkehestuses
on meil omad õppetükid õppida
ja kogemused saada,
mis elurännakul teeb meid aina rikkalikumates
partneriteks neile
kes ihkavad veel saada pärgamentile kirjutatud
luuleridasid
Järgi luuletajat
