Karjatas

Mu südames karjatas
mäekingul midagi keegi kes hea
kas minu südamelambaid
või midagi sellist et kätte sain
mina ei tea

Olin oodanud ammu et tuleb
ta süütab mu vääritud küünlad
Mäng on nii ilus et hetke ei kõhkle
viipan ning vajutan pöidlad

Kaevume üksteise silmisse üksteise ihusse
üksteise hinge kui mõisa peakaevu
Me veri me elu me bakterid haigused
üheks tõttavad saama tutvudes vaevu

Elu on suurem kui sina ja mina
me teame et kohtume hetkeks vaid lahkudes
sinu kehast jäänd jälg minu asemel- soojus
veel kaua mu südames hõõgub
kindlasti jahtudes

Nii polegi midagi imeks siin panna
keegi taas karjatab
nüüd olen kogenud enam ei torma
et imetlen naudin ja armastan
ei mõtlegi varjata

Jaga seda luuletust

[ X ]

Facebook Twitter LinkedIn Reddit WhatsApp SMS Tumblr Flipboard