HIRM
Hirm hirmutab
ja astub mulle vastu,
ta sünge on
ja vaatab otse näkku.
Hirm tuuseldab mu sees
ja mu ümber,
und varastab,
mõtetes kümbleb.
Hirm mind ära tunneb,
mina hirmu,
hirmu vastu võitlen
ei kannata, et mus tungleb.
Maha surun hirmu,
mis tugev on mu sees,
ma ei anna hirmul armu,
säru talle teen.
Võitu saan kui hirmust,
siis kindlameelsem meel,
mõtted kõik on kained,
õigeid asju teen.
15/05/2023
Elu
Järgi luuletajat
info['ät']luuletus.ee | Privaatsuspoliitika | Luuletuskast kodulehele | RSS | Sitemap | Otsingud