Maal*
maal mul ei ole häbi olla mina ise
hoolimata kõigest
mis juhtumas on mu elus
maal ma tunnen, ennast tõeliselt vabana
ja võimalik, et see käänak
saada linnapreilist maatüdrukuks
on mu elus veel ees ootamas
ma ei unista uhketest korteritest südalinnas
ma ei unista inimeste sagimise vaatamisest
ma unistan hoopis rahulikust elust,
kus ma saan nautida hommikust kohvi oma kodu terrasil
mille ise olen lasknud ehitada
ma unistan sellest, kuidas männid vaikselt õõtsuvad
kui kiigel ennast kõigutades
proovin ajupoolkerasid tasakaalu loksutada
ma unistan sellest, et hommikul saaksin paljajalu õue tatsata
ja uurida ilma ja uudistada, kuidas mu lilledel ööga on läinud
õnneks seda kõike õpetas mu ema,
kuidas olla tubli perenaine,
et mitte alla vanduda raskustes
vaid muuta iga raskus kalliskiviks taskusse
Järgi luuletajat
info['ät']luuletus.ee | Privaatsuspoliitika | Luuletuskast kodulehele | RSS | Sitemap | Otsingud