Tuhkatriinu kingad*
tuhkatriinu kingad,
mida mulle ulatati
jah, ma olen küürinud seda elu
piisavalt, et osaleda ballil
aitäh, aitäh, aitäh
kutsumast
maalilisse võlumaailma,
kus ma näen, et prints tuleb eesli
mitte hobusega
talutütreks tagasi
oma peenramaale
vagude vahele sibama
maasikaid korjama
ja rohima
rõõmsalt, krapsti
supsti, sapsti
et öösiti käia võluvatel ballidel
kui silmad sulen
ja umbne õhk
läbi toa valgub
nagu udune loor
unenäo ja tegelikkuse vahel
kes ulatas mulle need kingad
et arvas teadvat,
et mina just olen see koristaja,
kellel on potentsiaali mahtuda
unejutu raamatu kaante vahele
ei näinud ta nägu
ei kuulnud ta häält
salapärane püüda ta tahtis
ometi miski nagu särises sees
sama võbelus, sama tunne
sama mõte, sama emotsioon
öösiti nüüd magan kingadega
igaks juhuks
äkki keset ööd avastan eesli oma voodi eest
et juhatada mind tundega kaasa
võluva sarmika kaaslaseni
Järgi luuletajat
