Hunnitud Avarused

Время – вот преграда,
Редко, лишь когда-то,
Может повезти,
Для глаз усладу,
Для души отраду,
Охотливо приобрести…

Oivalised avarused rõõmustavad silmi,
Kaunidus kunagi sinu ees laiali lebas,
Pärastiselt kerkivad need ilmed,
Vaiksetel vilkudel ainultki peas.
Ükskord vedas mul tabada ilu,
Püsib see mälus kireva jäljena,
Ega valetama ma ei kippu,
Ilma vapustuseta see ei jäeta...

Simple cure, it gets so warm,
Afterall because of these ones,
Seemed to make restless calm,
Naturalness retained horizons...

Seal kohal lõpmatud üllatused,
Kannustavad oma mõtetes ringelda,
Omakorda energiaga küllastavad.
Kuna sellest täieks kirjelduseks,
Ei piisa isegi armsaimatest sõnadest,
Siis milleks üldse loopida võrdlusi?
Ei jäta rahule pealetükkiv iha,
Võimalikult varsti taas külastada.

Блеск солнца – так ясно,
Истинное желание утоляя,
Разум вдобавок осветляет,
Как никогда прекрасно…

Jaga seda luuletust

[ X ]

Facebook Twitter LinkedIn Reddit WhatsApp SMS Tumblr Flipboard