Ajamasin

Liivakast on mu ajamasin,
iga liivatera kallis mälestus.
Kui olevik on morn ja väsind,
liivakastis kühveldan halastust.

Liivakastis õhku lendavad kõik lossid,
mis ei lenda kusagil mujal.
Seal lapsepõlv ja lapsemeel said kuju-
naerudena, mis lossi tehes kostsid.

Liivakastis paistis alati päike,
sest vihmaga sai mudakast.
Kõik paistis nii ohutult kauge ja väike,
lihtne liivakast, kus laps sai mängida last.

Liivakastis oli palju aardeid-
ämbrid, liiv, sõbrad, suvi.
Elus on olnud palju pöördeid
aga liivakastis tunnen end koduselt.

Liivakastis tundsin end kui jumal,
kes mängib ja loob, pole kunagi rumal.
Liivakastis olin kõik, mis oli MULLE tähtis,
mitte kuidas mind arvati, taheti või nähti.

Liivakast on mu ajamasin,
iga liivatera paitav kallistus.
Ei tea kuidas sel juhtuda lasin,
et suureks sai laps, et ta alistus-
ajale, koolimajale, teiste "vaja"le,
kui nii palju oli rõõmu, mil liivakastis kaevasin.

Jaga seda luuletust

[ X ]

Facebook Twitter LinkedIn Reddit WhatsApp SMS Tumblr Flipboard