Abi *
kümmekond aastat hiljem
ma seisatan
ja mõtlen,
et kellelgi on mu südamefilm
mu südamelöögi sagedus,
millest saaks teha nii filmi, heliklipi,
kui ka gifi või muu IT-värgendusena maha müüa - rahaks teha
broken hearted girl
süda lõi ka seekord kiilu hinge vahele
nulltolerants draamade suhtes
mis võiksid morjendada mu igapäevaelu
rõõmuhetki
ma näen ennast tegemas midagi,
mida ma ei arvanud, et kunagi teen,
loobumas raamatutest, sõnade sõnadest,
mis oma aja käigus valesti hoituna,
on muutunud lugemiskõlbatuks
ja Lev Tolstoi "Poisiiga" asetus mu lauale
nagu vene aristokraadile kombeks ja
oma suguvõsale vastavat
ma austan eelkäijaid ja nende lugu
aga ometi on võsukesed need,
kes programmeeritult DNA järgi
reprogrammeerivad uut reaalsust
need konjaki ja viski klaasid,
millest olin ammu unistanud,
olid mu isa kapis
ma sain asju telepaatiliselt
ilma neid küsimata
need lihtsalt ilmusid mu ellu
nagu lood, millest nüüd pajatada,
nagu rändurile kohane
homme, kui seisan haual,
mõtlen leinast kui ühest kogumikust tunnetest,
mis painab sind, röövib ööune ja lõputu pisaratevoog
võiks kallata ju ometi tulekahjudele,
mis vahel üle maailma juhtuvad,
siis oleks vähemalt neist kasu
või kasta lilli ürginimliku kehasaadusega - pisaraveega
ma teadsin, et mul on kuninglik päritolu,
aga kas see mulle nüüd midagi juurde annab,
või olen nagu Buddha, kes lõpetab puu all mediteerides
ja lahti lastes kõigest, mida elu jooksul endale krahmanud
elu õpetab ja ragistab nii palju,
et isegi arst kortsutab kulmu ja teatab diagnoosi
isegi talle on üllatuseks,
et juhtuda võivad asjad, mis
on läbivaatusel selgesti avastavad
süda ei anna alla -
süda ei anna järgi -
ja süda ei lõpeta muretsemist -
hea näide, aastaid, mis nad on läinud -
süda tammub oma rada,
ei karda eksida, sest kuuletume me ju kõik talle, kas enne pimedust nagu Alkeemik tegi või juba enne,
aga alati peab olema kuskil see salapärane naine,
see müsteerium see lainetus,
kelle pärast tehakse tegusid,
milleks isegi ei arvata, et valmis ollakse
mu isa õpetas paljuski mulle, et
ära karda, ära oota,
näita ennast,
see mis trianglit keegi mängib,
ei puutu sinusse,
loeb see, millise kõlapulgaga,
sa selle kosmilise trigonomeetrilise kujundi kõlama lööd
loeb see, mis heli see teeb ja,
mida selle heliga edasi soovid kanda
palju olen palunud abi,
heasüdamlikkus ja suuremeelsus pole alati vooruslikud
kui need kurnavad keha ja südant
mis on üks inimene ilma tuksuva mehhanismita?
mehhatroonikud ütlevad, et pole hullu, saame asendada, asendame südame, prindime uue neeru
saad hakkama, kui vaid elutahet oleks
"Uhkust" nagu ütles mu sõber,
"Kuhu kaob siis uhkus?"
Uhkus elada, uhkus olla, uhkus rõõmu tunda
ilma kedagi kahjustamata,
isegi siis kui auku vajud,
kui kasti paigutatakse
kui ilusaks grimmeritakse
ja omakesed käivad pärgi peale asetamas
ka siis on kuskil uhkus
mingi märgilise tähtsusega number
elatud eluaastatest,
justkui silt, "Mina olin siin",
ja midagi jääb alati maha,
mõnele jätad südamevalu, teisele tühjuse,
kolmas süütab hingedepäeval küünla
ega lase sul minna
on huvitav see inimese hingeelu
Järgi luuletajat
