Родные края
Родное место – там,
Где суждено появиться,
Останется оно неизменным,
Но родным стать так же заявило,
То, куда по прежним следам,
Выдан шанс тотчас отдалиться,
И всякий раз переродиться…
Laiali laotub mu tee jällegi sinna,
Sinna, kus viimati ma uitasin,
Kahjuks korraks jätan,
Sind enda olekust ilma,
Sinu võlu ei läinud minust mööda,
Sina, nagu alati mu õnnehetki vöötad,
Viid mind hädast välja,
Kustutad mu muresid,
Ning äraolekul kirjuks värvid mu unesid.
Тут так шумно, томно,
Что и помыслы мигом потонут,
От них ринуться в бегство,
Не отыскать способов иных,
Там я под надёжным покровом,
Спокойствия и тишины,
Там от лязга и серости,
Мне пришлось так укромно…
Take me back, take me back,
As soon as you are able to,
Save me from rude thoughts` attack,
Give me calm of which I feel a huge lack,
Bestow me with joy – it`s clearly stable,
I am only here, never wanted to tack,
Anywhere else, no...
Järgi luuletajat
Kommentaarid
Veronika Gulak
"Seda, mida vahel tahetakse ütelda pikkade ning igavate tekstide kaudu, luuletused võimaldavad ette kanda lakoonilises ja ka väga ilusas vormis. Sestap ma luuletan".
Info
- Autor: Veronika Gulak (Veronika Gulak)
- Lisatud: 18/09/2023 19:02
- Kategooria: Armastus
- Vaatamisi täna: 0
- Vaatamisi kokku: 173
- Kopeeritud: 0
