Palavik***
Nad karjuvad abipalveid,
aga ma enam ei kuule nende sõnu,
mis nendel keelel
Deemonid sünnivad mittemõistmisest,
inimaju, ei viitsi eriti mõelda,
ta võtab kogemuse põhiselt,
nii ka laps, tajub seda, mis emas,
mis isas
ning proovib kuidagi jääda nende kogetu vahele
Tormates aitama tormi,
teadmata, kas on üldse ressurssi olla ise läbipõletatav
ja läbipaistev
küsimus esitatakse abipalveks,
aga vastus tuleb minu energias,
minu kogetust,
seega nagu maag, tõstan ma neid mudast ülesse,
teadmata, et ma ise kannatan tagajärgede tõttu
isegi kui mu sõnad toovad valgust
pean ma lõpetama iseenda rüvetamise teiste pattude pärast
teiste elu pole minu elu
ma pole sündinud tuletõrjujaks
kuigi armastan tuld ja leeki
aga ometi, kui mul puudub vastav tulekindel ülikond,
kui ma ise hõljun veel kui haavaleheke
saan haavlid rinda mina,
mitte julgusest, vaid nõrkusest
nõrkusest olla mina
ja kehtestada oma piire
Olla läbipaistmatu,
toetada küll, aga
mitte vere ja väe hinnaga
nii, et ise maadlen kõrge palavikuga keset
sügise algust
oma elutoa voodis
Deemonid sünnivad nii,
et neid ei mõisteta või oma hirmude tõttu,
surutakse neile peale rüüsid,
mida tegelikult ei eksisteeri,
inimkond lihtsalt suurendab seda pallikest nimega hirm,
et loobuda omaalg essentsist - olla elus, olla valgus, olla elujõus
milleks me teeme nii endale?
Mul pole vaja neid õppetunde, kus olen õpitüdruku rollis,
kui laotan tapeeti tagurpidi
või lihvin seina valesti,
Mul pole vaja asju, milles ma hakkama ei saa, ometi
elu kui kuldse samurai mõõgaga,
arvab just, et läbi selle lihvimise ja läbi selle kuumuse ja kangutamise,
saab minust kord midagi asjalikku
Ära kaota ennast teistesse,
vaid võida ennast iseendas!
Järgi luuletajat
