Viimane kabe

Üks kaunis naine tuli tantsides me tuppa
üks kaunis naine tuli üleni mustas
ta kohal siis, kui tahetakse tappa
meid õhusuudlusega kostitas;

kuid oma naisega me teame saatust
ja sellele me alla ei vannu
leer peab oma staatust
ta olemasolek tragöödias järjepannu;

ta ütles, et me omi elu ei muuda
ründama tuleb kurjus
liivakella tagasi keerata keegi suuda
häda, et inimesel seda teha nurjus;

me näinud ennegi viimast valgust
me mõlemid, kui infarkt niitnud
kuid, misiganes nüüd juhtub paugust
pole me armastust miski matnud;

me oma kodu ei loovuta
olgugi, et püssimehed ähvardavad
meid tappes nad võitu ei saavuta
las nad õues sõdivad;

üks kaunis naine ajab tiibu laiali
üks kaunis naine, ta ingel, viimse teekonna
kostavad kärgatused õues harali
aga me end järele ei anna;

mürsk kukub, elekter kaob
osapooled üksteist maha lasevad
jätkuvat tuld maase taob
misiganes nad meilt tahavad;

kuid me viimane kabe naisega
ei lõpe enne, kui seda tahame
siin pole võitu näha, ega
ka päriselus asjatut hävingut üle elame;

viimane sekund, viimane naeratus
me viigis üksteist hoidsime
ja kui toimus me koduga plahvatus
koos rahus eluga heitsime;

ulatanud talle oma käe
viimane sekund enne, kui ihu lendab
miski ei ületa mu armastuse väe
mu hing sinuga igavesti kondab

Jaga seda luuletust

[ X ]

Facebook Twitter LinkedIn Reddit WhatsApp SMS Tumblr Flipboard