Vahel olen mõttetu vahel tänulik

Ei tahtnud tookord
ei pidu pidada ei lõbu
ma tahtsin et mu mõtteid olemas ei oleks
kõik unustada tahtsin

Jõin mere ääres merest maheviina
jõin ökoloogilisest hiigelpitsist
jõin läbi nõnda rohe õlekõrre
et oli olematu jala jälg

Kesk joomist haaras aga
mul haaras õlekõrrest keegi
ei- mitte janune vaid uppuja
ei lahti enam lasknudki

Ohh issand- vaatab mind
miks ta vaatab nõnda
vaatab- ise ette heitev kurb
vaatab- silmist üdijoobunud

Teeme väikest viisi juttu
selgub et südamesugulane
tundis kangesti kaasa- mul mainis
võib võtta mu mõtted mult ise

Lasksin end lõdvaks
võttis mu mõtted
võttis mind ennast ja kadus
tunnen end mõttetuna
viina enam ei taha
ehh- loll saab igal pool peksa

Tõstan alistumistumiseks käe
teen kahesõrmelise õhumärgi
märk hajub- kaon ka lõplikult
argipäeva tarretunud rutiini

Viin mõtted ja õlekõrs
jäävadki mere äärele
vahel harva näen neid unes
vahel harva olen talle tänulik

Jaga seda luuletust

[ X ]

Facebook Twitter LinkedIn Reddit WhatsApp SMS Tumblr Flipboard