isa lapsepõlvest

meel poisieast kaasa võttis
ei mitte selle hambad igal
õhtul oleksid pestud
korpas jalad teki alt väljas
enne öörahu kraani
kasvataja valvsa
pilgu alt läbi oli käinud
öökapis riiul voodi kõrval
korras sokid nõelutud
voodil tekk hommikuti
peoga sirgeks silutud

vaid see sai su lapsepõlve aardeiks
kui aias potsatas rohtu udus klaare
läbi kõrvetava kaste
lehmade järel läksid palja jalu
päikese tõustes karjamaale
suure poisina istusid veel
vahel mõne kasvataja süles
tõusta ei tahtnud sealt üles

Jaga seda luuletust

[ X ]

Facebook Twitter LinkedIn Reddit WhatsApp SMS Tumblr Flipboard