Pime lootus
Tollel õhtul oli pime.
Puhus vaikselt tuuleke.
Juhtus minuga siis ime.
Astus tuppa keegi veel.
Ma ei teadnud sinu nime,
ega kuhu oled teel.
Olgugi, et olen pime.
Sinu soojust tajus meel.
Anna mulle palun aega.
Väheke, ma tulen taas.
Tasun selle, suure vaeva.
Palun sind, mind mäleta..
Mööduda võib päevi hulgi.
Palju? Öelda ma ei tea..
Kuid ma seda ju ei jäta.
Sind vaid ikka meeles pean.
Oled loodud selles ilmas.
Kaunimaks kui kogu maa.
Ning su armsad siirad silmad.
Mulle tähtedena säravad.
Ma ei tea, kas usud saatust.
Kuid ma seda öelda saan.
Ärme seekord kaota lootust.
Ükskord me veel kokku saa.
8
22/10/2023
Armastus
Järgi luuletajat
info['ät']luuletus.ee | Privaatsuspoliitika | Luuletuskast kodulehele | RSS | Sitemap | Otsingud