Siit tuleb päris valu

Minu silmad on mustad
igast tundest ja arusaamast
mida külvad, seda lõikad
alati puudusi igast päevast;

istudes ei saa rahu
peaks olema õnnelik üksinda
aga, kui ma vaid teaks
kuidas olen kaotanud enda;

usun kogu süüd naise õlgadel
kuidas päriselu killustunud
mittemiski parane haavadel
kui me mõlemad haigetega sündinud;

kuid ta ikka tahab näha mind
kirjutas sõnumi jälle
"Ma tulen, sest armastan sind"
ehk loeb ühine sõlm ikkagi talle?;

kuid kas ta valmis teadma
minu tülgastust?
niipea mu koju seadma
annan sõna, mida arvan Eeva tütrest;

sõnad kui terasmürsud, nii kõvad
eimiski kaitse nende lõhkemisest
vastukajas tagasi lendavad
pole kaitset põletamisest;

mis ime saanud oodata
endalt elu ta võtma tihkab
oleks saanud teda aidata
aga ei, nüüd mind vihkab;

hilja mõlemat haletseda
ootamatu lõpp arves
kui näen teda
seismas koridoris, käes kirves;

ja siit tuleb päris valu
ta luiskab uuesti
ma seda pilti ära ei talu
mida näen valesti;

see pole terariist üle käinud
vaid ta vaen kustumatu
mis mind on hävitanud
selge, et ta andestamatu;

võtab mind kaasa endaga
energia kadunud olu valitseda
ristib end minu verega
oma maaniast saab ta nii pääseda;

saan maetud tema ihuga
kui enda kõri õsub
käib kohtumine surmaga
sest sellist lõppu ta usub

Jaga seda luuletust

[ X ]

Facebook Twitter LinkedIn Reddit WhatsApp SMS Tumblr Flipboard