Kiä ma olõ?

Ma olõ tuu hing,
kes käve kakupujana imäle unen ütlemän,
et olõ valmis, varsti ma tulõ.

Ma olõ tuu lats,
kes löuti kurõ puult tuuduna
Männisaarõ mõtsa palukide vahelt
ütesä kuud pääle vele pulmi.

Ma olõ tuu tütrek,
kes läts Karlova treppest üles uma punatsõ papikohvriga,
mis oll veereni sõsara antuisi pluusõsid täüs
ja nakas opma, kuis tõisi opada -
tiiä es eski midägi.

Ma olõ tuu noorik,
kes jäeti katõ latsõga -
üts käe kõrval, tõne viil süäme all,
a säänest oppusõtundi raisata ei egäüte pääle!

Ma olõ tuu naanõ, kes läts katõ tütrega
Kõrvõmaa kurõ käest indäle poigi tuuma
ja võtsõ tagasi tullõn kurõgi üten.

Ma olõ tuu inemine,
kelle juurõ omma innast alla ajanu sinnäkotsile,
kos mu heldide pilkõga esivanõmbilgi -
üle katõsaa aasta tagasi.

Ma olõ imede ime
ja suur juhus,
kedä elo om opanu
tuu iist tennäma.

03.11.23

Jaga seda luuletust

[ X ]

Facebook Twitter LinkedIn Reddit WhatsApp SMS Tumblr Flipboard