Suletud uksed
rohkem kui kümme aastat tagasi käisin
kesklinna kirku ukse taga
hingevalust lootes,
et uks on avatud
ei saanud ma sinna müüride vahele
minna andestust paluma ja pisaraid poetama
hiljem sain teada, et uks on lahti,
aga segaduses olin valinud vale ukse,
mis oligi kinnine
nii on eluski,
iga uks ei avane
ja see õpetab asju teisiti võtma
ja kristallipoodides oma taskuid
kristallidega üle valama
kui valgustervenduse kursuselt tulin
särasin oma Jaspisiega
imestan, et teised võtsid mind nii nagu olin,
kui rääkisin nende jaoks arusaamatus keeles
ja nüüd nõutakse minult esseesid,
et reflekteerida oma seniseid kogemusi
ja tunnetada veelkord läbi,
mis tundeid ma tunda ei taha,
et töös näen kui narkootikumi,
et vältida ennast mingite kindlate olukordade eest
kardinaalne märk nagu ma olen -
kõik või mitte midagi
teed haiged, kui veel valel ajal -
ei andesta ja see valu jääb südamesoppi
kui pind mädanema
ja siis pean jooksma kesklinna polikliinikuid läbi,
et leida hingearsti, kes just sellele pinnule
on spetsialiseerunud
Järgi luuletajat
