Hirm eksida *
hirm eksida
iga kirjutatud sõna pärast
vana harjumus
kontrollida iga oma sõna ÕS-ist järgi,
mis meile tambiti ülikoolis nii pealuu sisse
et sellest harjumusest raske loobuda
"Kas ma ikka kirjutan õigesti?"
Rööprähklemine
ja inimesed, kes soovitavad mul loobuda
oma unistusest,
valida kergem ja lihtsam tee
ning mitte üle mõelda asju keeruliseks
kunagi keegi ütles,
et selgita ennast enda sõnadega,
mitte ära otsi igast raamatust aforisme
"Mind on nii õpetatud"
õppisin rangelt kahe õpetaja käe all
panustasin ja panustasin
kuni leidsin ennast reiki laualt
läbipõlemise äärelt
seansside saatel hakkasin taas tervenema
aga ometi,
siis avanes hoopis uus maailm minu jaoks
värvid ja udupeasus
ma arvasin kunagi,
et kui teen samamoodi nagu vanasti,
siis saan sama tulemuse,
eksisin
ma suudan informatsiooni töödelda kiiresti
imada sellest kõik vajaliku välja,
et see jääks settima ja õigel ajal
õiged kaardid siis välja käia
Aga kui ma võtan rahunemise pausi
ja loon fookuse,
siis ma kahjustan ennast igal moel
aga kuulen pidevalt "me ootame sinust rohkem"
ma ei oska muneda kuldmune
ometi ootused on nii kõrged,
soovid on nii laeni kõrguvad,
et hoolimata oma pikkusest ja venitamisest
ei hooma, ei hooma
veel
tahaks lihtsalt restarti
tahaks tagasi
samas ma ei ole kahetseja inimene
ja ma ei teeks midagi teisti
sest tollaste tööriistadega
ma ei oleks saanud midagi muuta
ometi see kiljotiin mu pea kohal jääb
see soov olla esimene
ja see on rõhuv
hea, et ma pole enam gümnasist
seda pinget ei kannataks
ainult armumise toel oli üks aasta
enam-vähem vastuvõetav
fantaasiapilve sees ekseldes
ometi nad kuulevad mu nimes nagu teist kaja
nagu vaataks vett ja nad näevad peegeldumas midagi muud,
kui olen pakkunud
ja seda nad tahavadki
et ma kaamli kombel võtaksin ennast kokku
ja oleksin vastupidav(am)
ja isegi kui mõtted ebaedust
ja hirmust läbikukkuda
hirmust eemale jääda
kogu see laviin asju, mis oleks võinud olla juba saavutatud
kuidagi nüüd aina enam morjendab mind
ma tean, et ma poleks teisiti midagi teinud
sest see, mida õppisin väljaspool haridusasutusi
andsid inimeste kohta palju laiema pildi
praktilisema vaate
aga ometi, miks?
nagu neljandas klassis kui sa nutad oma kahe nelja pärast
hoolimata sellest, et oled terve aasta tööd teinud nagu ratsahobune
ja teisi toetanud abistanud maha kirjutamisel
ja siis selline ongi mu muinasjutu "Lumeeide" saatus,
mida mu ema armastas mulle lugeda?
Võib-olla tundis ta ennast selle õena,
kellele kullavihma peale sadas
Kõik me tahaks ju olla selles positsioonis
Ma ei ole kellegi virutaalne pensionisammas
ega pensionilisa
vahest lihtsalt mingi ebameeldiv kohustus
Kuidas viimasel ajal mind tambitakse lihtsalt porri
ja stoilise rahuga võtan selle vastu
ise kodus nuuksudes
ja hiljem surnuaias hauaplatsi riisudes
miski on püha,
nii ma tunnen
ja aina selgemaks saab ka siis iga hetk
tekib tunnetus, et võib-olla on viimane kuu,
võib-olla viimane aasta,
võib-olla viimased aastad,
kas olen rahul?
kas olen rahul täna magama minnes,
et elasin just nii nagu soovisin
või jääb midagi kripeldama?
kellega ma kokku saan, kui silmad sulen?
kes tuleb teispoolsuse väravas mulle vastu?
kas kõik andestakse kui lähen uuele ringile?
lihtsalt jälle ei tahaks kogeda samu asju,
pigem siis vist selles elus pingutada,
aga ma ei saa pingutada endal ninast verd välja
hoolimata sellest, et füüsiliselt tasandil tuleb see mul hästi välja
kas see on õudne lõpp või lõputu õudus?
aga kui see on lõputu, siis selles ometi on nullpunkt,
mis nulleerib kõik ja tühjusest saab taas
uus ring, uus loomine
* The Weepies - World Spins Madly On
https://www.youtube.com/watch?v=OBk3ynRbtsw&ab_channel=RyanWoodwardart
Järgi luuletajat
