Poeem jõulupuust
Sügisel kui nägin lund
kartsin – see ei ole päris.
Ehk võin jälle näha und?
Seest käis läbi väike värin.
Kuurist otsisin kus suusk,
kaasa haarasin ka kelgu –
kuhu peale mahuks kuusk.
Naabrid kehitasid õlgu…
Vaatasin siis siia-sinna
kust ma leiaks jõulupuu,
mis võiks olla üle linna -
päris omajagu suur.
Ja siis üpris kähku selgus:
kõrgest kuusest oli ootus
oluliselt suurem kelgust –
sedasi mul kustus lootus.
Läks siis päevake või kaks,
mõtlesin veel järgi minna,
kui käis silme ees mul … plaks:
siin see seisis - keset linna…
Ma ei ole üldse kade –
koht ju kuusel kõigist parem.
Ja ka kaunistus on lahe -
millist olnud pole varem.
Et meil pühad ikka püsiks,
kodanikelt paluks suunist.
Rahvahääletusel küsiks:
Kas see kuusk võiks jääda juuniks?
Ja siis juba küllalt vara
otsiks - kas võiks leida ruumi?
Uue jõulupuu tooks samas,
näiteks juba juuliks.
Ei ma taha mingit sõda.
Kaitsen lihtsalt kuuse huve…
Nagu ütleb vanasõna:
rege rauta ikka suvel!
Järgi luuletajat
Kommentaarid
Valev Väljaots
Luule juurde jõudsin suht keskeas kuigi mõned värsiread olin ka varem kirjutanud.
Iga luuletuse taga on mingi mõte või tunne, aga eks see ole enamusega meist nii, et hästi õnnestub see kus on sees veidi südant või hinge.
Kui soovid mu luuletust kasutada, siis maini autorit.
Info
- Autor: Valev Väljaots (Valev Väljaots)
- Lisatud: 18/12/2023 18:16
- Kategooria: Jõululuuletused
- Vaatamisi täna: 1
- Vaatamisi kokku: 444
- Kopeeritud: 8
