Eesti ajalugu
Ega ei saagi ausalt aru, kuidas me püsima jäime, Brockmann luuletab me lugu.
Ega me muud, kui sajandite tuhk ja tuhandete aastate kaja, tuul puhub tuhka, katel kajab,
See, kes valitseb me minevikku, juhib tulevikku ja olevik on pelgalt hallutsinatsioon,
Tartu linn kannatab Põhjasõjas, Käsu Hans laulab laulu,
Igavesti ootame oma valget laeva, laeva, millest saab meie hukatus ja unustus.
Kristjan Jaak peab end tõeliseks eestlaseks.
Eestlane, ise ei mõista, käib oma aurukatla ümber.
Elu ja surm, me lõpmatu tants ümber aurukatla, surm ja elu.
Looduseusku ennemp kui Jumala, ennemp metsa kui vere vastu, jõkke kui häbistatud,
Räägin vaid seda mis sülg suhu toob, kirja ei oska ju panna.
Ära me ei suregi, baltisaks me keele paneb kirja, me väljasuremist ei toimu.
Ärkame, Emajõe Ööbik laulab, hingame ükskordki eestlastena, aurukatel läeb rooste,
Gena ja Potsataja, laulavad sinisel vagunil istudes, oleme kõik üks suur punane mass.
Iseseisvus taas paistab, kes me siis oleme- eestlased, roostes, punased- ma küsin?
Kes juhib olevikku, tantsib aurukatla ümber, ning läeb rooste, punaseks ja veri vere vastu.
See, kes valitseb minevikku, kaob metsa, ta katlast saab ajaloo sügavaim jõgi.
Järgi luuletajat
