Emand
Amm laulab ja kiigutab hälli,
vanad silmad vaatavad öist taevast nii halli,
amm laulab ja lapsuke magab,
ööpimedus päeva maha matab,
amm kiigutab hälli, laulab ja vaatab aknast kohisevat merd ja pimedat ööd,
ta hilisõhtul, hommikul, päeval teeb tööd,
amm hoiab ja kasvatab, armastab ka,
võõrast last, keda südame all kandnud pole ta,
amm näeb kõrvalt, kuis rinnalapsest noor kaunis emand sirgub,
juba lapsuke hällist kukekiremise saatel ise virgub,
kuhu lähevad aastad, kui armastad võõra verd,
kuhu lähevad aastad, kui hällilaulu lauldes vaatad öist pimedust ja kohisevat merd,
kas lähevad nad lihtsalt mööda nagu kalendris kevad ja suvi ja sügis ja talv,
kas amm tegelikult mõistab, et armastuses ja õnnes kasvanud laps on kui rumal lambatall,
kas teab ta, et heasüdamlikkus kasuks selles mürgises maailmas ei tule,
kas öine taevas on tõesti nii tume,
amm laulab nüüd juba suureks sirgunud emandale unelaulu nii pehmelt ja vaatab merd,
kas emalik armastus siis ei ületa väikest sünnipärast erinevust- verd,
ta laulab, emand nutab ning amm siis pead tal paitab,
tema laulmine noort emandat lohutab ja aitab,
rumal lambatalleke, kes armastab verejanulist valelikku lõvi kogu hingest,
amm laulab, silitab pead, kui noor emand nutab väsimuse pingest,
sünnitas vihates sünnitatavat üks,
kasvatas armastades võõrast verd teine,
viha ja armastuse niite kokku ketras kolmas,
haiget sai aga kasvaja kõigi eelnevate süül.
Järgi luuletajat
