Ümbrus
Ma olen vigane peast
Elan ridade peal
Kui neid sõnu siis sean
Mõtlen et järgmise laksuga leian midagi head
Mõte on selge
Olen täiesti terve
Segan ennast kui kaardipakki
Ja riietun lahti
Ma ise seda metafoori tahtsin
Hääl läheb sügavamale
Vaikus lööb selgust
Annab mu elule kergus
Pikalt see ei kestnud
Hingetõmme on tehtud
Vaikusest tulen ja lõpuks ma väsin ja suren
mediteerin kui olen siin samuses tules
alles hakkab pilt võtma jumet
Riimid mis viskan on täiesti lihtsad.
Seda maailma armastan. Sõnadesse on peidetud kood.
Ja igasugune mõte puudub sellel lool
Nii ma ei lõpeta
Et kõik jääb kõlama kui mõttetu
Olen lüüriline ja siis ärkan päriselt ellu
Tajun kerguse lendu
Hoian enda käest kui näitan oma häält
Ei kasuta keerulisi sõnu
Tunnen lihtsuse võlu
Päike toodab sooja kui mina lähen looja.
Iseenda armastuse looja
Katsutava maailma tooja
Järgi luuletajat
