0.5.01.2024
Tulgu ja aitage taipu.
Või ei näegu mu silmad enam linndude lendu.
Ema maa lilled on sinised, põõsad on rohelised.
Voolab jõgi, ületab sisinaga.
Sired lõhnavad, elu kõhnemaks läheb.
Paksu mett ma voolutan endast, iga hommik juukseid koolutan.
Lilled armastavad päikese lasereid, paiku neid paiku!.
Kuu on jättnud pisaradest suure laigu, mis osutab mulle teed.Oleks ainult palunud kustuta mu jäljed teekonna järjest.
Nagu lilledele mulle ei jättku neid kiireid talveks, ärge nutke ärge nutke.Näete pilvedes mind möödumas muinesse külla.
Ma igavesti ulgun südamele.
Taipu ära rutta, Taipu oota. Suvi on veel ees ja talved peavad olema külmas. See on kuidas viis käib ja seda viisi kutsutakse eluks.
Vesi võibolla enam ei voola aga sina Taipu lih haiguta.
Haigutan vastu ja lähen edasi külma rada.
Järgi luuletajat
