Pimeduse embuses

Juba kõik on ära otsustatud
ülimad käsud ette antud
kõndige nüüd surnute seas
ära eelda, mis on mu peas;

selles ilmas pole head ja halba
enam sellist, mis sobib ja ei kõlba
võimsaim teab, mis saama hakkab
piirile kõik ära lükkab;

terve algoritm on ehitatud
põhjale, mis läbi elatud
aga, kes edasi ei liigu
kordab taas neid vigu;

kuid seniks, kui ülim vägi muutmatu
minu hääl on surematu
kurjuses alati on ilu
igas hinnas nii vilu;

omaenda näoga alati
sellega just sünniti
troonil see naine või mees
kellel otsus surmata kõik on ees;

pimeduse embuses oleme kõik
kui on kostnud tuumakeha hõik
maapealse jumala tahtega
käinud ainult tema vaatega;

ütle nüüd kuis me surnud
on midagi muutunud
me ühistes piirides
aga teistes ambitsioonides;

ära anna vabandusi
ja muid heietusi
mil kurjusel sisimene
pole võrreldav see inimene;

pimeduse embusesse kaob
kõike, mis ajast ja arust laob
olnud rohkem kiskjale liha
mis peab kõigile viha;

talle vastu hakata ei saa
kui ära neanud rahvad ja maa
nüüd on parem välja surra
siis ta enam ei murra;

põrgu on tühi
sest meie kuradid on kõik siin
rahu enam ei pühi
kui eksistants ainult paras piin

Jaga seda luuletust

[ X ]

Facebook Twitter LinkedIn Reddit WhatsApp SMS Tumblr Flipboard